OMi avamine nagu kunst
Tundub koguni, et kui mõni suurriik järjekordsed mängud jõuga endale krabab, hakatakse kõigepealt mõtlema mitte niivõrd võistluste eeskujulikule läbiviimisele, kuivõrd just võimalikult pompöössele avatseremooniale.
Meisterrežissöör Danny Boyle
Ja siis istub telekate ees hulgaliselt neidki, kes muidu spordist suuremat ei pruugi jagadagi – avatseremoonia ongi nende olümpia.
Tulevikus võib olla näiteks lausa nõnda, et üks raske rahakotiga riik korraldab tseremoonia, teine või kolmas aga korraldab mängud. Vaestel ja väikestel riikidel, Kreeka kuri saatus silme ees, jääb üle vaid suud maigutada – jah, see siin on üha vähem meie jaoks.
Britid või inglased, ehk ka šotlased, uelslased ja iirlasedki ei saanud endale midagi vaest ja viletsat lubada. Tänu kohalikule heale maitsele sai Londoni avatseremooniast vist parim, mida kuuekümnendaist alates olümpiamänge vahtinud allakirjutanul on õnnestunud näha.
Lavastajaks oli valitud seekord Briti meisterrežissöör Danny Boyle. Midagi jumal teab mis originaalset ta ette ei võtnud, kuid meie ette rulluv oli paeluv, labasusevaba, valgustav ning kohati isegi mõtlemapanev.
Usun, et paljudele sai just selle avatseremoonia läbi tuttavaks nimi Isambard Kingdom Brunel, kes kuuldavasti inglismannide endi poolt nende kõigi aegade teiseks kuulsaimaks meheks valitud pärast Churchilli ning enne Shakespeare’i, Darwinit ja keda kõike veel.
Ei kadesta meie vaeseid reportereid Lembitu Kuuset ja Tarmo Tiislerit, kes pidid kõik staadionil meie ette ilmuvad Suurbritannia ajaloo keerdkäigud ning vapustused lihtsale eesti vaatajale lahti seletama.
Mehed võtsid oma ülesannet igatahes tõsiselt ja muudkui seletasid ja seletasid, seletasid sedagi, millest ise suuremat justkui aru ei saanud või mida vaataja oma silmagagi nägi.
Näiteks ilmusid estraadile tantsijad, meie mehed kohe, et näe, tantsijad tulid, ja selles vaimus ikka edasi. Äkki oleks saatesse tarvis olnud kaasata mõnd Suurbritannia keeruka ning maailma muutnud ajaloo asjatundjat.
Ehkki lavastaja oli püüdnud etenduses pikad ajaperioodid võimalikult kokku suruda, otse kurku suur tükk kinni ei jäänud, kuid mis pattu salata, haigutus tuli kogu headuse ja ülevuse juures öötundide jõudes kohati peale ning silm kippus looja minema.
Aga riikide sissemarsi ja tulesüütamise lausa pidi ära vaatama. Siin said taas alles õieti aru, kui palju rahvaid ja maid maailmas on ning spordiga tegeleb.
Ning kui palju medaleid meie väike rahvas, võrreldes paljude suurte ja väikeste riikidega, on neilt mängudelt ära toonud.
Paneb muretsema
Koos avatseremoonia kasvamise ja vohamisega on ka kogu mängude programm üle mõistuse suureks paisunud ning lõppu pole sel protsessil nähagi.
Mitte alati positiivsete nähtustena on olümpialiikumisse tunginud profisport koos hiiglaslike rahade ning dopingukasutamisega. Nii et koos kasvavate mastaapidega on põhjust olümpiamängude tuleviku pärast muret tunda küll.
Mis oleks neid praegusi heitlusi vaadates arvanud ja öelnud kaasaegsete mängude elustaja ning isa Pierre de Coubertin ise?
Ent kõigest sellest hoolimata istub tõeline spordisõber seegi kord visalt teleri või arvuti ees. Ning jääb pikisilmi ootama järgmisi suvemänge Rio de Janeiros.
