Vahe on ikka lastes, kes sinna kooli saadetakse. Nad tahavad õppida, kui mitte huvi pärast, siis oma vanemate pärast või tulevase karjääri pärast. See on võib-olla vahe tavakooliga. Eliitkooli lapsed on tavaliselt väga motiveeritud, aga ma usun, et ka tavakoolis on palju motiveeritud lapsi. Ma ei usu, et see vahe nii suur on.

Kuidas kooliõpetaja ja kirikuõpetaja ametid omavahel põimuvad?

Väga hästi põimuvad. Ma õpetan filosoofiat ja religioonilugu Inglise kolledžis, veidike Soome koolis saksa keelt. Mulle meeldib niikuinii noortega tegutseda, ma usun, et need ained on tähtsad – neid pakutakse liiga vähe. See oleks karm, kui Eestis laieneks see, et inimesed on kultuurilised analfabeedid ja ei tea midagi nendest juurtest...

Ma olen küll sama inimene, aga ma hoian neid ameteid teineteise kõrval, lahus: koolis ma informeerin, räägin, mida on filosoofia ja religioonid sajandite vältel meile öelda katsunud. Kirikus selgitan, mis on piiblis kirjas, kuidas ma sellest aru saan, pakun üht lugemisvõimalust.

Kogu aeg räägitakse, et eesti lapsed on läinud hullemaks, nad ei kuula, ei keskendu, neid ei saa distsiplineerida, karistada. Kuidas see tundub – on lapsed siis hullemaks läinud?

Mul on vähe võrdlusalust. Kool, kus ma töötan, on ju päris eliitkool. Aga niipalju kui mina näen, siis keskendumisvõime ja viitsimine õppida tõesti väheneb. Seda võib küll öelda.

Ja ilma et algataks mingit nõiajahti, tahan öelda, et paar asja on selles süüdi – üks on mitte just elektrooniliste vahendite vohamine ise, selles pole probleem. Aga kuidas neid kasutatakse. See on peamiselt meelelahutuslik, mitte informatiivne.

Kui mina käisin koolis, polnud meil arvuteid ega midagi. Me suhtlesime omavahel. Aga oli ka see aeg, kui me ei suhelnud. Ma läksin lihtsalt metsa, vaatasin puid või käisin oma kummipaadiga kuskil sõitmas või hakkasin lugema – lugesin ajaloolisi raamatuid. Ma proovisin, vaatasin, mis mind kõige rohkem huvitab.

Need sotsiaalvõrgustikud ja igavene muusikakuulamine, mis igal pool võimalikud, võtavad ära huvi ja keskendumisvõime. Iseendaga olemise aja.

Tõesti, sõber Siim Aimlaga ka alati arutame seda, kuidas taustamuusika tapab päris kuulamiskogemuse – kaubakeskuses, isegi popkontserdil esinejate vahepeal.

Absoluutselt õigus. Mul on küll autos raadio, aga see ei mängi peaaegu kunagi, sest ma naudin neid hetki, kui ma saan ise olla ja mõelda. See kogemus, et on põnev iseendaga vaikuses, see kaob ära.

Ja sotsiaalvõrgustikus on liiga suur osa klatšil, see on kollane ajakirjandus, mitte miski, mis sind inimesena edasi viiks.

Mul on selle kohta teooria, et kui vanasti pidi noor inimene, veel meie põlvkonnaski, kõigepealt arenema sissepoole – lugemine, eneseteadvustamine jne – siis nüüd peab juba laps hakkama looma endale võrgus teist mina, alter ego, kasvama kohe väljapoole, ilma et saaks sisemiselt end veel leidagi.

Ma ei ole nii mõelnud, aga arvatavasti on see täiesti õige. Sa pead pidevalt kommenteerima ja... Ma usun, et neil on raskusi juba pikemate tekstide kirjutamisega, sest igale poole kirjutatakse vaid noid lühikesi kommentaare – see tõmbab maailma, mõtteid kokku. Seda on märgata juba, kui nad koolis esseesid kirjutavad. Need lähevad järjest halvemaks. Analüütiline mõtlemine taandareneb. Mitte kõigil – on mõned, kes saavad väga hästi hakkama.