Pööning oma olemuselt viitab tumedatele tungidele, on säärane salapärane paik. Pööningule viiakse träni, mida enam vaja ei ole, aga mis on osa meie ajast ja meie lugudest. Seal on küll huvitav tuhlata, otsida enese ja oma vanemate minevikku, aga pimeduse saabudes peaks tagasi tuppa tulema – siis ärkab teise ilma rahvas.

Eestlased suhtuvad pööningusse kaheti. Ühelt poolt seostub pööning peaga, meeltesegadusega – “tal pole pööningul kõik korras”, “tuul ulub pööningul”. Valdavalt negatiivse varjundiga väljendid. Argine inimene võib niimoodi ütelda luuletajate, näitlejate ja hobusevaraste kohta. Teisest küljest on pööning või lakk just see koht, kus mõnigi noor on esimest korda armastuse lusti ja ängi tunda saanud. Hullus ja armastus, hirm ning uudishimu käivad pööningutel käsikäes.

Nõnda on ka noore näitleja Reinoki monotükiga. Paralleele kammides ja väheke liialdades võiks isegi ütelda, et too leidlaps on Reinoki kujul ellu ärganud – ta on nüüd kahekümne viie aastane noor inimene, kes ei hauka pähklit pooleks, et mis on maailm tema ümber ja mida ta siin tegema peaks. Ja tulebki karjatus pähe ning suhu. Nimelt karjatus, kuna lavastuses on klassikalises mõttes teksti minimaalselt.

Iseenesest kõnekas lavastus justament tolle kahekümneviiesuse tõttu. Reinok on näitlejana küllalt asine olnud. Nägime teda “Ühikarottides” ja eks olnud Mihkel Rauale laulusaates vee näkku viskamine kah omamoodi sketš. Ent küllalt samas eas noori lõpetab ülikooli ja magistrantuuri näitleja või kirjandusteadlasena, et maanduda siis kuhugi kontorisse sekretäritoolile või lattu transat viskama – kopikaorjusesse, oma võimetele mittesobivasse paika. Mingil kummastaval ja kõnekal kombel kumab Reinoki lavastusest toosama kängitsus läbi.

Reinok on ühes intervjuus ütelnud, et teda kannustasid proovides sisemised hämarad, arusaamatuvõitu tungid, hirm ja viha. Neist lahti saamiseks, puhtama hingega edasi minemiseks “Ori” mõeldud ongi, ja näitleja puhtuse, rahu otsing nakkab ka saali.

Piltlikult on Reinok kutsunud mõned-kümned inimesed talgutele, mille käigus pööningul üks põhjalik kevadpuhastus tehakse. Prügi visatakse välja, ning mis hingele kallis, nühitakse puhtaks ja jäetakse tallele. Mis aga alles jääb, seda saab näha ja tunda veel 24. ja 25. märtsil. Saali mahub kolmkümmend ja kaks inimest ning tark on ennast soojalt riidesse panna, kuna pööningul ei köeta.



VAATAMISMULJE

“Ori”

- Ivo Reinoki monotükk.

- Von Krahli pööningul veel 24. ja 25. märtsil.