Õru ei lepi kehvima tiitliga
500 elanikuga Õru vallas Valgamaal on Ülo Lippingu sõnul mure vaid perearstiga, keda neil vahepeal polnud. Nii pandigi ennast 26 km kaugusel Sangaste vallas perearsti nimekirja.
Helmi-Irene Lipping, kellega Ülo üle poole sajandi abielus olnud, on ka eluga rahul – pension jookseb, aiamaal kasvatatakse kartulit ja muud kraami ning õues sibavad ringi pruunid kanad. Mida sa hing veel ihkad!
Paraku on tõde ka see, et uuring “Eesti kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse indeks” seab Valgamaa väikseima valla Õru kõige viimaseks, kõige jõuetumaks omavalitsusüksuseks.
Vett ei ole!
Kohe leidub ka neid, kes uuringu tõde kaudselt kinnitavad. “Noortel ei ole tööd,” toob kuue lapse ema ja 13 lapse vanaema välja ühe mure.
Üks poeg elab kõrvalkülas, kuid käib Tallinnas tööl. Ülejäänud lapsed on pesast kaugemale lennanud.
Teisel pool teed on 83aastane Ida Oja tulnud kollase vahtra alla värsket õhku hingama. “Pensionäre ei aita mitte keegi,” ohkab ta kahekordse telliskividest kortermaja ees taburetil istudes. Tal on mure – vett ei ole. Kaevus läks pump nädal aega tagasi katki, aga keegi ei ole seda ära parandanud.
Punaseruudulise räti ja rohelisetriibuliste sokkidega naabrimemm ütleb, et nende majas pole sovhoosiaja lõpust alates vett. See on tulnud pangedega teiselt poolt teed kaevust tuua. “Me pole valda kõnelenud, et pump on rikkis,” märgib ta. “Peame ikka ise rahad kokku panema.”
Mul pole siin mitte kunagi igav olnud!
Memm on eluaeg Õrus elanud, ta poeg koos lastega elab metsa taga. “Mina ei leia mitte midagi halba ütelda. Ma pole kunagi tundnud, et mul igav oleks. Mul oli suur pere ja tööd palju,” lausub ta ja lisab: “Mõnel ei ole kusagil hea.”
Pikki pimedaid õhtuid sisustavad memmed aga telekat vaadates, sukka kududes ja üksteisel külas käies.
Rahvastiku tiheduse poolest on Õru vald üks hõredamalt asustatud alasid Valgamaal – 4,9 inimest km². Valla keskus – 170 elanikuga Õru alevik – paikneb Tartu–Valga maantee kõrval. Suure tee pealt kõrvale keerates hakkab aeg aeglasemalt voolama.
Kolmekorruselise kollase paneelmaja keskmise püstaku kahes korteris on ennast sisse seadnud vallavalitsus. Kõrvalpüstakus on Eesti Posti kontor, mis suletakse järgmisel nädalal.
Infotahvlilt maja ees saab teada, et kohalike omavalitsuste valimisteks on üles seatud 13 inimest (6 valimisliidust Koduvald, 5 Keskerakonnast ja kaks üksikkandidaati). Lisaks saab teada, et teisipäeval müüdi koolimaja kõrval kasutatud riideid ja reedel tuleb Valga ööklubis Yes metsik pidu.
Vallavalitsusest kuuleme, et oleme täna juba neljanda väljaande ajakirjanikud. Tõsi, teised helistasid. Sellisest tähelepanust on naised natuke häiritud ja pole ka imestada, et parasjagu Hiiumaal puhkusel viibiv vallavanem Andres Palloson ei vasta oma taskutelefonile.
“Ei saa aru, kuidas me oleme viimased!” prahvatab pearaamatupidaja Kaire Kuvvas. Vallal laenu pole, tulumaksu on laekunud prognooside kohaselt, eelarve on tasakaalus, arved on tasutud õigeaegselt, sotsiaalabi saajaid on vaid 18.
Töötab kolm poodi ja paar korda nädalas sõidab ringi ka kauplusauto. Vald pakub pesupesemise teenust, kord kuus käib päevakeskuses juuksur, lasteaias ja algkoolis on kokku 30 last. Projektirahaga on plaanis rajada puhkeala ning kettagolfi väljak.
Keegi peab ju viimane olema
Tõsi, väike omavalitsus ei suuda tagada kõiki teenuseid, mida suur. Ujulat ja apteeki Õru vallas pole. Invatakso teenust otseselt ei pakuta, aga vallavanem on ise ühte puudega poissi Tartusse ja Haapsallu kooli sõidutanud. Õnneks sai lahendatud perearstimure ja eelmisel nädalal asus uus arst ametisse.
Vald on väike ja makse laekub vähe, sest pensionäre on palju. “Me ei ela üle mõistuse,” ütleb pearaamatupidaja ja soovitab pingerea koostajatel vaadata siseministeeriumist kuritegevuse statistikat.
“Mu oma laps käib siin lasteaias,” märgib sotsiaaltöötaja Kat-
rin Lannajärv. “Siin on lastel hea turvaline kasvada ja koolis jätkub õpetajatel kõigi jaoks aega.”
Väikeses kohas tunnevad kõik kõiki ja vajaduse korral ulatatakse abikäsi. See, et garaažist leitakse väikelaps, nagu pealinnas, ei ole Õrus võimalik.
Vallal on ka kosilasi käinud, aga seni pole rahvas ühteheitmisele oma jah-sõna öelnud. Kardetakse, et siis pannakse kohalik lasteaed ja kool kinni.
Seda kassid ostaksid
Vallamaja kõrval turnivad kolmandas klassis käiv Janno Avloi ja alles kooliteed alustanud Ruudik Maad. Nad kinnitavad, et käivad koolis hea meelega. Vabal ajal mängivad poisid sõpradega, sõidavad jalgrattaga ja käivad vahel ka jõusaalis poksimas ning kangi tõstmas.
Koolimaja kõrval peatub teisipäeva pärastlõunati kaks valget kaubikut. Ühest müüakse maasuitsusinki (80 kr/kg), pasteeti, juustu ja küpsiseid ning teisest kala (tavaliselt ostetakse 10–15 kg, peamiselt räime).
Kohalikud kassid ootavad lahket kalamüüjat pikisilmi ega oska oma elu Viimsi kasside omast kuus korda kehvemaks pidada.
“Keegi peab ju viimane olema,” võtab sotsiaaltöötaja kokku reaalsuse. “Nüüd oleme sellega uudisekünnise ületanud.”
