Otsinguaeg muusikas: valge gospli aeg

 (2)

Otsinguaeg muusikas: valge gospli aeg
Foto: Sven Arbet

Eelmise aasta olulisemad Eesti plaadid otsisid mingit erilist vaimsust, kõrgendatud meeleolu. Neis oli ülevat püüdlust. Materiaalselt kitsas aeg hakkab lõpuks sissepoole vaatama.

Kui veel vana aasta sees Jaak Johansoniga Johansonide uuest plaadist “Külm” kõnelesin, ütles ta, et see on põhimõtteliselt valge gospel. Et just sügisel olin sääl USA lõunaosariikides korra tuuritanud, ja et eluaeg olen seda muusikat ka kuulanud, siis hakkasin vaagima: mis mõttes gospel?

Selles mõttes näiteks, nagu Johnny Cash laulab oma ema vana kirikuraamatu laule. Teate küll, selle reformeeritud, luterliku kiriku häda on vahel sellest, et laulud on veidike nagu jorutamine. Ja tahtmata kedagi solvata: Johansonide laulud on parimas mõttes jorutamine.

Seda enam et uue plaadi pääl domineerivad meeleolult Mart Johansoni nukrad laulud, mis räägivad just ka usu otsimisest, jumala poole püüdlemisest. Eks inimene tahab sellest külmast välja, valguse ja soojuse kätte, nii on ta ju tehtud.

Seesinane valgusepüüdlus ja vaimsuseiha on olemas ka Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni plaadil “Teine ruum”. Nimelt on luuleline sporditreener ja tõlkija Hendrik Lindepuu juba aastaid fanaatiliselt vahendanud eesti keelde fantastilisi poola poeete – neid on luuleletist sageli kerge leida erilise vakstutaolise kaane järgi. Aga siin ei tasu tõesti hinnata sisu pealispinna põhjal.

Suur jagu laule sel plaadil on Zbigniew Herberti tekstidele, kes on XX sajandi üks tuntumaid ja tõlgitumaid poola poeete – aga ta esindab põrguhästi poola poeete üldse.

Katoliku taustaga eksistentsialistid, kelle eluteed vürtsitanud eestlaselegi tuttavad
II maailmasõja ja kommunismikoleduste keerdkäigud. Ses mõttes soovitan Lindepuu tõlkeid laiemalt. (Viimases, n-ö lisaloos “Ommik” langeb Mägi meditatsiooni – omm!)

Kolmas plaat, mis sellise folgihõnguse, otsingumuusika rivisse hästi passib, on Liisi Koiksoni uus “Vaikne esmaspäev” – tema sõnum on Anzori Barkalaja värssides, tõsi, Barkalaja on enamasti laululikult lüüriline, Herbert muutub sääraseks lüüriliseks alles Mäe ja Johansoni hääle kõlades. Barkalaja mõjubki siin laulutekstikirjutajana (seda koostööd kinnitab ka Koiksoni kaassõna), aga ka tema luulekogu mõjub laulukoguna.

Barkalaja sõnastab laulus “Lõikusaeg” mingi Mart Johansonile sarnase otsingu – ta on küll pessimistlikum ja ettevaatlikum, Johanson annab end suurema väe kätesse.

Popi kontakt kõrgemaga

Kummalisel kombel on lisaks säärasele süvemale muusikale vaimseid otsinguid ka aasta pophittides. R2 aastahiti valimisel tegi puhta töö popräppbänd Põhja-Tallinn.

Kuigi nende riimid on esialgu ekslevad-otsivad, ma ei saa 100% öelda, et noormehed oleksid poeetidena oma töövahenditega ühte kasvanud, on neil siiski mitu laulu hoolimisest ja tähelepanust (ja eks nad saavad seetõttu mõned oma pungima ja kelmima ja seksuaalsema alatooniga laulutekstid ka andeks, või vastupidi: nonde tuules jõuab ka teine sõnum
kohale).

Kõige kummalisem on vast nende suurim hitt: “Meil on aega veel” video on filmitud kirikus, see mõjub nagu jutlus – kuigi sõnum on vastuoluline, hüpleb veidi. Aga saan sellest aru nii: aega tuleb võtta, endale ja lähedastele ja olulistele asjadele. Seda laulavad meile lapsed altari ees. Meil kõigil on kuramuse kiire, kõigil on häda, et endaga hakkama saada. Ja eestlane on kõige rohkem tööl, vaatab enim televiisorit, viibib enim netis.

Kummaline, et Põhja-Tallinna-sugune popbänd, säärane naiivselt-noorelt eluallikaid otsiv, on too südamelekoputaja.

Aga mitte ainult: kriitikutele meeldis mitmes väljaandes möödunud aastal enim hoopis Vaiko Epliku uus plaat: mul on tunne, et ta ulatab sääl käe lausa teispoolsusse, plaadil teeb häält lahkunud Andres Ehin.

Lisaks: Eplik on toonud pop- ja rokkmuusikasse tagasi toda dimensiooni, mis oli võluvaim 1970−80ndail: laulusõnad olid olulised, lood kõnetasid. See on Epliku tuum, isegi kui ta katsetab ja naljatab, ei tee ta ebaolulist lugu.

Tema kõrvale tuleb veel sääda sõber Chalice, kes küll tegeleb oma hinge lunastamisega üldrahvalikust laulikust valusamaks ja krutskilikumaks ütlejaks: “Lärmakas naabrimees” on igapidi vempu täis plaat, aga siin on ka säärast hingekiskujat nagu “Vanameeste silmad” – “kõiki teadmisi / kätte ma ei saa / suurte raamatute virnadest / mõned asjad on / mida lugeda / on mul parem vanameeste silmadest”.

Kristlikud suurteosed

Kui nüüd minna kõigest sellest, mida Kulka muusikaspetsialistid hääl meelel ei toeta, sammukene tõsisema poole, siis on vast kaks olulisemat viimase aja plaati Peeter Vähi oratoorium “Maria Magda­lena” ja Arvo Pärdi kogu­mik “Adam’s Lament”.

Maarja Magdaleena lugu tugineb koptikeelsele apokriivatekstile: Piiblisse mitte kuuluvale Maarja evangeeliumile (tõsi, plaadi vahelehe kaassõna ütleb, et tegelikult me täpselt ei tea, kuidas seda kopti keele dialekti tänapäeval hääldada). Usutakse, et see käsikiri on siiski Jeesuse elueast hilisem, aga teistmoodi valgust jumalapoja ja ta jüngrite suhtlusse puistab see küll.

“Aadama itk” (Pärdi plaadi põhipala) jällegi tugineb ühe XX sajandi alguse munga tekstile. See kanti esimest korda ette paar aastat tagasi, kui Istanbul veel kultuuripealinn oli. Nii et ühine tekst Abrahami lastele: alguse pattulangemise, kurbuse, kahetsuse, kõhkluse lugu, mida põhimõtteliselt mõistavad nii juudid, kristlased kui muhameedlased.

Kummaline, et just need kaks teksti on settinud olulisteks teosteks: mul on tunne, et see sobib aja ja maailmaga kokku. Liiga suur infovõrk on inimeste silmade ees, liiga keeruliseks on elu kõigi oma atribuutidega läinud, liiga palju on kannatusi ja segadust ja hirmutunnet. Ka selles majanduskeskkonnas, kus me oleme.

Nii et varjatud lugude otsimine saab põhiliseks. Teadus meid ju ei aita, ei lükka ümber ega ka tõesta mingit meist suuremat vaimset või spirituaalset sfääri. Siis jääb võimalus kunstile: kombata kombatamatut.

Nõnda siis tekib kummaline fluidum: mingis mõttes otsivad suure-pildi-mees Arvo Pärt, teismelised rahutud hinged Põhja-Tallinnast ja nukker, elust veidi räsitud Mart Johanson üht ja todasama.

Ei tahaks kuidagi minna kaasa uue, segaste juurtega religioosse vaimsusega, aga ehk kogunebki sellest usk eestlase moodi: algkristlikest mõtisklustest selleni, et leiaks veidi aega endalegi. Valge gospel, eks, veidi nagu sääl ühendriikide lõunaosas. Ega me ise ka õigupoolest tea, kes me oleme.



Olulisi plaate 2012

- Tõnis Mägi, Kärt Johanson − “Teine ruum”.

- Peeter Vähi − “Maria Magdalena”, Estonian Record Productions.

- Vaiko Eplik − “6”, Mortimer Snerd Records.

- Arvo Pärt − “Adams’s Lament”, ECM Records GmbH.

- Johansonid − “Külm”, Elwood Muusik.

- Liisi Koikson − “Vaikne esmaspäev”, Tonoscope Records.

- Põhja-Tallinn − “Per aspera ad astra”, Masterhead Records.

- Chalice − “Lärmakas naabrimees”, Superbandiit Records.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare