Otsingukoer Brutus läheb eksijale järele ka südaööl
“Vahel on tulnud keset ööd soojast voodist välja ronida ja koos Brutusega pimedasse metsa või rappa kiirustada, sest eksinud inimese otsimist ei saa hommikuks jätta,” tunnistab Varnja kordoni noorempiirivalvur Viidas Kõnd.
Kuueaastane Brutus on otsingukoer, kelle abil on leitud nii metsa eksinud kui ka muudel põhjustel kaduma jäänud inimesi.
Ainuüksi Lõuna prefektuuris ei möödu peaaegu enam päevagi, mil kiirkorras ei tuleks otsima tõtata metsa või sohu eksinuid.
Brutusel jalad tööd täis
23. augustil kl 23.54 teatati politseile, et Viljandimaal on metsa eksinud seeneline ning tuttavatel pole õnnestunud teda oma jõududega leida.
Mees oli metsa läinud kuue ajal õhtul ning võtnud kaasa mobiiltelefoni, mille abil sai politsei temaga ühendust ning selgitas välja täpse metsa sisenemise koha. Edasi kasutati mehele metsast väljumise suuna kätteandmiseks politseiauto sireene.
Metsa tundvad politseinikud sisenesid ise samuti pimedasse tihnikusse ning kella 2.15 ajal toimetati seeneline metsast välja. Telefoniekraani valgus oli ekslejale abiks ka kottpimedas metsas liikumisel.
2. septembril kl 15.17 helistas seeneline, kes oli Valgamaal metsaande korjates sügavamale metsa sattunud ning enam ei kuulnud ka automüra. Politsei sõitis abistama, kuid isikul õnnestus ise leida tee metsast välja. Patrull toimetas seenelise tema auto juurde.
2. septembri ennelõunal sõitis konstaabel appi Tartumaal asuvast metsast helistanud seenelisele, kes arvas, et ta võib olla eksinud, kuid üritab esialgu omal jõul hakkama saada. Politsei oli poolel teel, kui mees teatas, et ongi õnnelikult tsivilisatsioonis tagasi.
4. septembril kl 21.45 helistas politseisse naine, kes teatas, et tema abikaasa läks päeval Põlvamaal seenele ega ole veel tagasi tulnud. Politsei alustas otsinguid. Varahommikul kell 4
teatas naaberküla elanik eksinud mehest, kes ilmus tema hoovile. Patrull toimetas mehe koju.
5. septembril kl 10.11 teatas naine, et on eksinud Viljandimaal asuvasse metsa ning pole mitme tunni jooksul ise õiget teed leidnud. Politseipatrull selgitas tema asukoha välja ja andis telefoni teel ning politseiauto sireeni abiga õige orientiiri kätte, naine jõudis õnnelikult koju.
Need on vaid mõned üksikud näited paaril viimasel nädalal Lõuna-Eestis juhtunust. Õnneliku lõpuga. Aga mitte alati ei ole need õnnelikud. Et inimesi üles leida, kasutab politsei ka otsingukoeri.
“Marja- ja seeneajad on koeralegi kõige kiiremad. Vahel ei ole üht inimest jõudnud veel üles leida, kui juba oodatakse teise kohta eksinut otsima,” räägib Viidas Kõnd, kes igapäevatöö kõrval piirivalves on ka Eesti Päästekoerte Ühingu üks asutajaid ja juhatuse esimees.
Kõigepealt otsi poe tagant
“Arvet leitute üle pole ma pidanud, kuid mitmel juhul on inimene leitud puhtalt tänu koerale,” kõneleb Kõnd.
Samas lisab ta, et kui on suurem otsing ja palju inimesi väljas, ei saa kunagi öelda, et konkreetselt see või too inimene või koer leidis. “See on eeskätt ikka meeskonnatöö ja samas ka loterii, kes kuhu trehvab.”
Kadunut koeraga otsima kiirustades ei või ka tormata. Möödapääsmatu on eelnev info kogumine. Et kuhu ta võis minna, kust tasub üldse otsida. Aga hea on teada teisigi kalduvusi. Inimene võib öelda, et läheb seenele, tegelikult aga luiskab.
“On sedagi ette tulnud, meesterahvaste puhul just, et lõpuks on ta hoopis poe tagant kätte saadud,” märgib Kõnd. Saksa lambakoer Brutus on tema käe all olnud kutsikapõlvest saati ning üksteisemõistmisega pole muret. Kõnd on õpetanud tal nina teravaks, lõhna järgi inimesi leidma.
“Ta ei otsi jälge maast, vaid õhust, õhus olevat inimese lõhna,” selgitab ta.
Paberite järgi on Brutus piirivalves küll jäljekoer, aga lisaerialana ka otsingukoer. Nii on tal tulnud ka Peipsil kaduma läinud kalastajaid jäält otsida.
Üks viimaseid juhtumeid, kus kadumaläinu 100% tänu Brutusele üles leiti, jääb 29. augustisse. Siis tuli otsida Kallaste ümbruses kodust teadmata suunas lahkunud ligemale 90aastast naist, kellest polnud juba ligemale ööpäeva kippu ega kõppu.
Kuigi sugulased olid otsinud siit-sealt, otsustas Kõnd siiski veel koeraga üle kontrollida ühe jõeääre. Ühtäkki liikus koeral nina üles ja ta jooksis kõrgete kõrkjate vahele. Seal juba vanainimese peanupp paistis. Istus teine, käed soojad.
