Oviiride lugu: poliitvangist pastor, Aafrikas tapetud misjonär, riigikontrolör...


Oviiride lugu: poliitvangist pastor, Aafrikas tapetud misjonär, riigikontrolör...
Mihkel Oviir Viru-Jaagupi pühakojas, kus tema isa Madis aastakümneid oma kutsumust järgis.

Maaleht käis koos riigikontrolör Mihkel Oviiriga Viru-Jaagupis meenutamas tema kuulsat pastorist isa Madis Oviiri, kelle sünnist hiljaaegu möödus sajand.

Loe veel

Viru-Jaagupi kirikuaia väravas seisab must auto ja aias jalutab tuttava näoga mõtlik mees hoolikalt ümbrust silmitsedes. Nii et sõnastan esimese hooga riigikontrolör Mihkel Oviirile kohatu küsimuse: "Kas te pole siin ammu käinud?"

Aga mõistagi on, alles mõni päev varem peeti siin tema legendaarse kohalikust kirikuõpetajast isa Madise sajandat sünniaastapäeva. Suurmehe kalmu kirikuaias ehivad veel närbumata pärjad ja lillekimbud.

Siiasamasse aeda, mida ajaloohuviline pastor suutis muu hulgas temale omase kire ja põhjalikkusega uurida oma siinveedetud aastakümnetel, on Madis Oviir ka maetud.

Lootuse kustumatu kiir

Mõnele vähem innukale mehele võiks elutööks olla kas või Madis Oviiri poolt Viru-Jaagupi kirikuaeda rajatud memoriaal kõigile siitkandist meestele, kelle eluküünla kustutasid sõjad. "Ükskõik, kus nad siis sõdisid - valgete või punaste, sakslaste või venelaste poolel," valgustab poeg isa suurtööd.

Oma paiga on saanud eri võimude poolt represseeritud. Ikka ja jälle hämmastab ja vapustab hukkunute suur hulk. "Inimene on inimene, surm neid ühendab," oli Madis Oviir oma avarahingelist tegevust ise põhjendanud. "Me oleme kui viljaterad veskikivide vahel, mida võõrad võimud on ajaloo jooksul korduvalt jahvatanud," meenutab poeg isa sõnu. Pealegi, palju polnud neid, kes sellesse sageli mõttetusse surma vabatahtlikult oleks läinud.

Kirikusse astudes tuletab Mihkel Oviir meelde aegu, mil kirik ühendati kohaliku katlamaja küttesüsteemiga ning talvel oli pühakojas kehalgi hea soe olla. Praegu hoiab külmal ajal kirikus plusskraade üleval Bullerjani ahi. "Aga eks eestlased ole kirikus aina talvelgi käinud, külmas kui hundilaudas."

Uudistame kiriku oreli vanust, tuleb välja, et see on kohalikel inimestel meele hardaks teinud juba rohkem kui sada aastat.

Seisame kauni ja koduse kirikuhoone jahedas vahekäigus ning räägime lahkunud, ent aina justkui siin viibivast isast, kodu-uurijast ja õpetajast.

Mihkel Oviiril on hea meel, et isa tuli tema sünniaastapäeval Viru-Jaagupisse mälestama kirikutäis inimesi. "Eks muidugi juba oma suguvõsa on suur, aga palju oli ka neid, kes teda mäletasid ja temast lugu pidasid. Peapiiskop Andres Põder ise oli leidnud puhkuse ajal aega ja tahtmist siit läbi tulla ning mälestuskõnegi maha pidada."

Nii paljusid Viru-Jaagupi inimesi on Madis Oviir ristinud ja leeritanud, et elav mälestus temast jääb siin püsima veel kauaks. "Üle 30 aasta oli ta siin tegevõpetaja, aga pärast, kui jäi juba pensionile, pidas ikka veel teenistusi."

Poja arvates pidas isa oma parima jutluse 90. sünnipäeval 1998. aasta suvel. "Isa arvates oli kõige tähtsam, et inimene säilitaks mis tahes olukorras lootuse. Kui vanglas keegi kaotas lootuse, suri ta ka õige varsti. Elus hoidis just kustumatu lootusekiir."

Ja kes veel oleks pidanud seda paremini teadma kui Madis Oviir, kelle parimad meheaastad möödusid süngetes oludes kodust lõpmata kaugel. "Korraldasime siin tähtpäevaks väikese näituse ning palusime Eesti Rahva Muuseumilt laenuks selle vangiriiete komplekti, mis isa külmalt maalt kaasa tõi. Ent vangiriiete kaasavõtmine oli karmilt keelatud. Tema aga julges seda teha ja praegu on see muuseumis kui autentne Stalini-aegse vangi riietus. Kaasa tõi ta ka kirka, millega nad kullamaaki all kaevandustes tagusid. See kaalus tublisti üle viie kilo."

Kes rääkis ja kus rääkis

Tõepoolest, kellel veel oleksid põrgust naastes sellised asjad meeles. Aga just seepärast oligi Madis Oviir täiesti eriline inimene.

"Siitkandist on ta kogunud ka 6000 lehekülge rahvaluulet, mis omal ajal oli osaliselt kirjandusmuuseumi erifondis. Kord olla ta täitevkomitee kultuuriosakonnast küsinud, et kas anekdoote võib ka korjata. Loomulikult võib ka anekdoote, vastati talle. Aga kas ka riigivastaseid võib? Ametnik käskinud tal siis momendi
oodata ja läinud ise kusagile ära. Kümne minuti pärast oli ta tagasi ja õpetas: võib korjata ka neid, ainult et kindlasti märkige juurde, kes rääkis ja kus rääkis!"

Noh, sellega oli Madis Oviiril taas üks anekdoot juures.

"Eks ta siis saanud sellest nõudmisest mööda jutuga, et autor on anonüümne, bussijaamas kuulsin ja nii edasi."

Madis Oviiri arhiive üle vaadates on järeltulijad avastanud täiesti unikaalseid pärimuse kogumeid, mis on kirja pandud juba viiekümnendatel aastatel. "Kui jälle mõelda, et inimene oli alles Siberist tulnud! "Minge persse, Beria poisid, tagaauku stalinlased..." Jne, jne. Ning lõpus on öeldud, et autor soovis jääda anonüümseks."

Sugulased loodavad nüüd Madis Oviiri mälestusi süstematiseerida. Olemas on nimekirjad selle kohta, mida väärikas mees kirja on pannud. Madis Oviiril on ka uurimus veel ühe tuntud suguvõsaliikme, Mihkel Oviiri vanaisa vennapoja misjonär Ewald Oviri elust ja tegevusest.

Arushas, Meru mäe juures

Ewald Ovir viibis misjonärina XIX sajandi lõpus Tansaanias, kus ta 23aastase noormehena traagilistel asjaoludel hukkus. Ning Mihkel Oviir räägib loo, mida vähemasti allakirjutanu esmapilgul uskudagi ei taha.

"Olin aasta tagasi Aafrikas, Tansaanias Arushas Meru mäe juures. Ning käisin Ewald Oviri hauaplatsil. Nimigi on peal. Ainult et igal pool on teda esitletud saksa misjonärina. Ta ju lõpetas Leipzigi misjonikooli. Kohapeal liiguvad Ewald Oviri ja tema läti saatusekaaslase kohta igasugused legendid.

Nad olid rännakul, peatusid Meru mäe lähedal laagris, telgis, kus kohalik suguharu oli nad odadega surnuks raiunud. Neid legendi järgi isegi ei maetud, vaid visati kohalikku kärestikujõkke. Põhjuseks uskumus, et kui valged maha matad, sirguvad sellest paigast uued valged. Justkui viljakõrred sirguvad. Aga ega tegelikku põhjust tea keegi."

Praegu asuvad seal paigas luteri kirik ja kool 500 õpilasega. "Aga egas misjonärid polnud ainult jumalasõna kuulutajad. Nad tegelesid ka kohalike harimisega, Ewald Ovir pani seal aluse oma uurimusele suahiili keele grammatikast."

"Tol ajal oli ju mitmeid eesti soost misjonäre üle maailma oma asja ajamas. Kesk-Tansaa­nias on ristiusk nii tugev just tänu nendele inimestele.

Pärast Ewald Oviri surma olevat hakatud otsima tema sugulasi, et kompenseerida tema surma. Olevat pakutud mitutkümmet lehma!"

Mihkel Oviiril oli auditialasel konverentsil Aafrikas hea öelda, et Eesti-Tansaania suhted on juba väga vanad. Rohkem kui sada aastat!

Kulla ja kalliskivide maa

Kõik Eesti Oviirid pole mõistagi omavahel sugulased. Kust aga see huvitav perekonnanimi pärit võib olla?

"Eks ta olnud ilmselt nii, et kui mõisnikul nimepanemise aeg kätte jõudis, oli tal piibel avatud. Sel nimel on kaks tähendust: üks oli Noa järglane mitmendast põlvest... Algselt oli meiegi nimi ühe i-ga, hiljem eestindamise käigus tuli osale suguvõsale teine i juurde.

Aga veel on piiblis korduvalt nimetatud Oofiri maad. Kust kuningas Saalomonile tõi ekspeditsioon kulda ja kalliskive. Kõike seda on isa väga põhjalikult uurida jõudnud."

Madis Oviir oli pärit Läänemaalt Nurtu külast väikesest Silla talust. Viieteistlapselisest perest, mis oli suur isegi tollaste mõõtude järgi. Mihkel Oviiri vanaisa oli samuti Mihkel - Silla Mihkel.

"Sealkandis on veel alles omajagu sugulasi. Järgmisel aastal, muide, peame oma
46. suguvõsa kokkutulekut. Tavaliselt tuleb kokku saja-paarisaja inimese ümber. Kokkutulekuid peetakse vaheldumisi linnas ja maal. Nende korraldajad on pandud kirja juba aastani 2025!"

Mihkel Oviirile teeb rõõmu see, et kokkutulekuil näeb aina rohkem noori inimesi. "Viimasel kokkutulekul oli hulk juba neid, kes sel aastal gümnaasiumi lõpetasid... Aga veel aastat kolmkümmend tagasi olid kokkutulekud vanemate inimeste pärusmaa."

Kokkutulekuid püütakse korraldada igal aastal, et inimesed üksteisest ei võõranduks. Et ikka oleks, millest omavahel rääkida. "Ning ikka loetakse seal ette midagi sellest suurest kirjavarast, mida isa jõudis oma suguvõsa kohta koguda."

Mihkel Oviir nägi oma Kolõmalt naasnud isa esimest korda siis, kui oli juba 14aastane. "Olen püüdnud mõtestada neid probleeme ja neid protsesse enda jaoks. Näed noorukina esimest korda meest, kelle kohta öeldakse, et see on sinu isa... Kui isa 1944. aastal arreteeriti, oli ta Märjamaa kooli juhataja. Mitu aastat pärast seda veetsime venna ja õega sugulaste juures. Mina olin vanaisa juures tema talus.

Mäletan ööd, kui tuldi vanaisa ja vanaema küüditama. Vanaisa kodus polnud, ta oli kusagilt kuulnud, et selline asi võib tulla. Mõeldi, et kes vanaema ikka võtab. Aga vanaema võeti kaasa. Oleme õega siiamaani mõelnud, et miks meid jäeti. Need viimise hetked on mul tänini selgelt meeles."

Kaks pesakonda

Isalt tuli teateid väga harva. "Minul jäi ära isaga emotsionaalne suhtlemine, mis teatud ajal on väga oluline. Jäi siis intellektuaalne pool. Juriidiliselt ehk ametlikult oli mu isa kurjategija. Kodumaa reeturiks tituleeritud. Teisalt ei uskunud seda ju keegi."

Madis Oviir oli lõpetanud Haapsalu Õpetajate Seminari. Vahetult enne sõda astus ülikooli usuteaduskonda. "Isa ütles alati, et tema missioon on kõik, mis seotud usuga. Aga õpetajate seminari läks tema, ikkagi vaesest perest mees, sellepärast, et seal oli õppimine tasuta. Seal oli õppinud varem ka tädi Liisa.

Siberist tulles oli isal kindel soov usuteadusega jätkata. Töö kooliõpetajana oli talle vastuvõetamatu juba seetõttu, et ta ei suutnud pärast üleelatut rääkida seda, mida ametlik ideoloogia nõudis. Töötas siis ehitustöölisena ja läks õppima Eesti Evangeelse Luterliku kiriku usuteaduse instituuti."

Kui Madis Oviir Venemaa avarustel viibis, oli tema abikaasa uuesti abiellunud. "Ema oli noor. Ja ega ju lootust polnudki. Ning kui isa tagasi tuli, lõi ta endale samuti uue perekonna. Nagu ta ise ütles, et tal on kaks pesakonda. Mõlemas kolm last."

"Oleks vale öelda, et tundsime end kohe isa ja pojana. Eks see kompamine, eriti minupoolne, võttis pikka aega. Tuleb keegi ja tahab end kehtestada noorukile, kes on harjunud olema suhteliselt iseseisev... Teisalt pole meil kunagi ka tõsisemaid konflikte olnud.

Ent see suhe, mis puudutas intellektuaalset ja eriti muusikalist külge, oli tugev. Kui Tallinnas tuli 1958. aasta jõulude eel ettekandele Nõukogude Liidus põlatud Händeli "Messias", ütles isa, et tal on kaks piletit ja tulgu ma kontserdile. Mina keerutama, et mul on ikka see ja teine asi ees... Siis lubas ta mulle 25 rubla taskuraha juurde ja ma läksin. Olin siis just 16-aastaseks saanud."

Madis Oviiril oli tohutu suur tõsise muusika kogu. "Väga heades ettekannetes pealegi, sest autoriõigusest Nõukogude Liidus suuremat ju ei hoolitud. Pidasime ka pikki arutelusid usuteemadel."

See peab olema kutsumus

Kui isa uue perega Viru-Jaagupisse kolis, oli Mihkel parajasti sõjaväes. "Ka hiljem tegi isa  ikka nalja, et näe, poeg Mihkel helistas, nüüd tuleb nael uksepiita lüüa," iseloomustab Mihkel Oviir oma tollaste kohtumiste sagedust isaga.

Samas oli isa suur perekonna ja suguvõsa ühendaja. "Otsis inimesi üles, hakkas koguma suguvõsaga seotud materjale, vanu fotosid, pani üles kõikvõimalikke kive ja sambaid."

Mihkel Oviiri arvates saab mälu tohutust tähendusest aru vaid inimene, kellel on huvi ajaloo vastu. "Alles hiljuti õdede-vendadega kohtudes mõistsime, kui palju oleks isalt praegu küsida. Seda mõtleme ikka alles siis, kui enam kelleltki küsida pole. Isa on ise seda ette näinud, näiteks fotodele hoolikalt taha kirjutanud, keda seal on kujutatud. Ta ütles ikka, et foto ilma nimedeta on surnud foto, mis lõpuks paratamatult ära visatakse."

Madis Oviiri tuhandetest köidetest koosnev raamatukogu on hoiul Haapsalu raamatukogus eraldi fondina. "See sisaldab ka üle kolmekümne köite tema jutlusi. Tartus kirjandusmuuseumis on tema rahvaluulekogu. Esemete kogu jällegi Eesti Rahva Muuseumis.

Ta korraldas kirikutornis isegi ümbruskonnast kogutud vanade esemete näituse. Mäletan, et minu lapsed, kui me siin olime, jooksid alati üles seda näitust vaatama. Siis on veel isiklik arhiiv, mis sisaldab kümneid ja kümneid käsikirjalisi materjale isa elust ja tegevusest. Praegu me püüame neid süstematiseerida. Kõigepealt üritame avaldada tema uurimuse misjonär Ewald Ovirist."

Oma ümbrusest, kus ta ikka jalgsi tavatses ringi liikuda, tundis Madis Oviir inimesi lausa põlvkondade kaupa. "Ning inimesed olid rõõmsad, et keegi nende vastu huvi tundis, neilt midagi küsis. Kes pealegi nende sõnad kirja pani."

Juristide pere

Madis Oviir ostis pea kõiki raamatuid, mis aga vähegi võis. Kui poeg päris, et miks ta nii teeb, vastas isa: "Enne 1940ndat aastat oli raamat väga kallis. Praegu ei saa ma minna raamatust teda ostmata mööda."

Tema kogu sisaldas peaaegu kogu Eesti NSVs ilmunud ateistliku kirjasõna. Seda hoidis ta muide kempsus, kus olid spetsiaalsed riiulid püsti.

"Las ta olla siin, see on tema koht," tavatses Madis Oviir öelda.

Madis Oviir tõusis hommikuti kella nelja paiku. "Kuulas siis Ameerika Häält või Deutsche Wellet ja hakkas seejärel kirjutama. Kirjutas kella üheksani. Siis läks muud tööd tegema," kirjeldab Mihkel Oviir oma isa päeva.

Ühestki Madis Oviiri järeltulijast pole tema vaimulikutegevuse jätkajat esialgu saanud. "Oleme isegi sellele mõelnud," tunnistab Mihkel Oviir. "Minu keskmine tütar läks küll Tartusse teoloogiat õppima. Aasta õppis ja läks siis üle õigusteaduskonda. Selles mõttes on minu pere väga üheülbaline - nii abikaasa kui ka kõik kolm tütart on juristid."

Mida teevad lapselapsed ja veel järgmised põlvkonnad, pole mõistagi ette teada asi. "Küll mõni ikka Madise teed läheb. Kusagil peab see ju geneetiliselt välja lööma. Kirikuõpetajaks ei saa lihtsalt minna õppima. See peab olema kutsumus," on Mihkel Oviir veendunud.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare