Paastumaarjapäeval on suve silmad ja talve hambad
Paastumaarjapäev on üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mida on nimetatud ka naistepühaks ja kapsapühaks.
Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest.
Eestis on tegu olnud pigem kevadiste tööde ja elurütmi algust, nii on ka põhiosa kombestikust suunatud eeloleva kevad- ja suveperioodi toimetuste eduka möödumise kindlustamisele.
Näiteks on oluliseks peetud tegevusi, mis võiksid kindlustada hea kapsasaagi - naised kandsid paastumaarjapäeval valgeid rõivaid, valmistati karaskeid ja ülepanni kooke - mida suuremad ja ümaramad need said, seda ilusamaid kapsaid oodata võis.
Nõelatöö olid taunitud - kardeti, et see soodustab kapsaste ussitamist. Mõnel pool on paastumaarjapäeva ka kapsamaarjapäevaks nimetatud.
Aeg juua punast jooki
Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema.
19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid.
19. sajandil ja varem lubati tüdrukud maarjapäevast välja (aita) magama ja lisandus keskhommikune söögikord. Üldiselt käidi sel päeval veel kõrtsis teenijaid ja karjuseid kauplemas.
Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine.
Vaadati üle säilitatud kapsad (palju seemneid ennustas kahjureid ja kehva saaki), külvati esimesed kapsaseemned. Suurte kapsaste saamiseks keriti suuri lõngakerasid ja küpsetati suuri pannkooke ning karaskeid. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist, mis on kapsamaagias väga olulise tähendusega.
Puupinu eest tuli kinniste silmadega laastusid haarata ja need sülega tuppa tuua, siis leiab suvel palju linnupesi. Paarisarv laaste tähendas nii linnupesade leiuõnne kui ka mehelesaamist. Mõnel pool tähendas see hoopis edukat havipüüki.
Jätkus karja- ja põllumaagia: kanadele anti ühe võru seest süüa, et nad suvel koos püsiksid, kõnniti ümber karja, ümber oma maade või põldude, veeti nende ümber raudesemega ring. Selline tegevus takistas lisaks veel metsloomade ja haiguste tulekut üle piiratud ala.
Ei mingit käsitööd
Maarjapäeval ja sellest alates oli rangelt keelatud õhtune tule valgel käsitöö tegemine, et vältida orase kahjustamist. Keelatud olid naiste käsitööd, nõelumine ja kudumine, samuti sõelumine, pea kammimine, põranda pühkimine.
Kes saab mehele?
Kõige tuntum on olnud maarjapäeval seakontidega ennustamine. Need asetati põrandale ja pandi kokkuleppeliselt igale kondile tüdruku nimi. Kelle nimega kondi tuppa lastud koer esimesena haaras, see tüdruk sai esimesena mehele.
Viljandis kõneldi, et kui maarjapäev reedi on,siis saavad sel aastal palju vanutüdrukuid mehele.
Suve silmad ja talve hambad
Paastumaarjapäeva ilm andis vihjeid, kas oodata on külma või sooja kevadet: Lüganusel öeldi, et maarjapäeval olid suve silmad, aga talve hambad. Häädemeeste kandis teati, et vanad inimesed olevat ikka ütelnud: kui öhessa ööd enne ja öhessa ööd pääle vana maarjapäeva ühtejärgi öökülm on, sis tuleja soe kevadi. Et sis on külm ühtejärgi ära ja pärast ei kõeta änam.
Ettevaatlik tuli olla magamisega - Paistus öeldi, et kes end sel hommikul kauaks magama unustab, sellele tuleb karuuni selga. Maarja-Magdaleenas öeldi, et Maarjapäeva homigu peab jooksva veega silmi pesema, siis on sul sel suvel väga vähe und. Paastumaarjapäevast algab kevadise linnupette võtmise komme - hommikul ei tohi enam ilmasöömata välja minna, et linnu esmakordsest nägemisest või kuulmisestmitte petetud saada. Martna kandis teati, et linnupette võtmine - see oli, et võeti mingit toitu kolm suutäit. Muidugi, kui olid juba söönud,siis polnud enam petet vaja võtta.
Allikad: BERTA rahvakalendri tähtpäevade andmebaas ja Eesti Rahva Muuseum
