Paides mängisime kasiinos, Türil vanas palvemajas
“Seitsekümmend viis protsenti siinsetest asukatest on talviti lätlased,” tutvustab kümme aastat Nina küla mehe staatust nautinud endine korvpallitreener Arnold Selge.
“Küllap on põhjus vabade majutuskohtade rohkuses. Ning lätlased tagavad kohalikele majaomanikele priske sissetuleku. Kolm lätlast, nina pealt viiskümmend krooni öö, teine viiskümmend järvele mineku eest.”
Tegemist pimedani välja
Kala on Peipsis Selge sõnul küllalt. Pakkumas on käidud siiga, latikat, ahvenat. “Märtsikuus on neid kalahulle lätlasi või õigemini Läti venelasi siin kõige rohkem. Lausa häirivalt palju.”
Kalapüügiharrastusest kui kiiresti fanatismiks üle kasvavast lõbust on Selge teadlikult eemale hoidnud. Teadagi miks. Ega “nakatunul” siis enam vaba aega ole.
Kust tuli aga Arnold Selge mõttele just Peipsi piirile kolida?
“Mu ema on selles majas sündinud. Siia surnuaeda on maetud mu vanaisa-vanaema. Ja Peipsi on mind alati tõmmanud.”
Kellele kuulus maja vahepeal?
“See on pikk lugu,” ütleb Selge. “Mu ema õed ei saanud varanduse jagamise pärast omavahel sugugi läbi. Lõpuks müüs ema venna naine selle maja sovhoosile. Siis sai üks mees selle enda kätte. Mees ehitas sauna, istutas õuna- ja ploomipuid. Jäi aga haigeks ja pani maja müüki. See oli 1997. aastal.
Otsisime samal ajal naisega endale maale suvekodu ja tulime ka kohta vaatama. Viis ostjat oli juba platsis. Mina aga maksin kohe käsiraha sisse.”
Kaks aastat hiljem kolis Selge koos naisega lõplikult Tartust ära, sest mõistis, et kui ise kohapeal ei ela, kipub suvekodu lagunema. Tartu korterit kasutavad aga koolis käivad lapselapsed.
Oma majapidamine maal annab tegutsemishimulisele Selgele suurepärase võimaluse end välja elada. Maatükil kasvatada kartulit ja muid köögivilju. Eriti uhke on peremees paarisaja maasikataime ning vaarikavarte üle. “Ostsin pool hektarit maad juurde, oleks tahtnud rohkemgi, aga ei müüdud.”
Korvpallile müüdud
Kaks aastat hiljem, kui Tallinnas peeti kaheksa linna turniiri, õnnestus Selgel Kaunase ja Tartu mängu näha, mille järel ta tundis, et kuulub lõplikult korvpallile. “Õppisin siis juba kehakultuuritehnikumis. Koolikaaslasteks olid teiste hulgas kuulus kümnevõistleja Uno Palu, Charles Vallmann, Tõnno Lepmets, poksija Eri Klas. Paluga elasin ühikas ühes toas.”
Korvpalli treenis Selge algul Uno Kiiveti, hiljem Märt Sepiku juhtimisel Tallinna Dünamo meeskonnas. “Kui ma 1954. aastal kooli lõpetasin, määrati mind tööle Rakveresse. Aga enne tuli minna sõjaväkke. Sattusin Lääne-Ukrainasse, lennuväkke, mehhaanikute kooli.”
Kooli ülem oli suur spordifanaatik ja Selge pandi kooli treeneriks.
Pärast kroonut läks Arnold Selge tööle Paide spordikooli, siis kehalise kasvatuse õpetajaks. “Mul hakkas pere tekkima ja polnud enam aega ise spordiga tegelda.”
Tema juhendatavad tüdrukud hakkasid aga kaela kandma ja jõudsid Eesti eri vanuseklasside esivõistlustel üsna etteotsa.
Maailma tipus
“Siin ei saa jätta arvestamata, mis ajal see kõik toimus,” ütleb Selge. “NSV Liit oli ülivõimsalt maailma parim naiskorvpallimaa. Eesti esindusnaiskond Tartu Ülikool oli aga aastaid NSV Liidu teine!”
Arnold Selge ei kahtle, et pääsenuks Eesti iseseisva riigina tollal tiitlivõistlustele, poleks ka kõrged kohad maailma ulatuses kindlasti tulemata jäänud... Ehk – meie naiskorvpall kuulus sel ajal vaieldamatult maailma tippu.
Tugevate Türi korvpallitüdrukute treener pidi ootamatult ametist lahkuma ning Arnold Selge hakkas ka Türi vahet
sõitma.
“1960 võitsime Eesti teise liiga ja pääsesime esiliigasse. Seal olid kõik ülejäänud naiskonnad Tallinnast või Tartust, maalt olime vaid meie. Paides oli korvpalliplats vanas ohvitseride kasiinos, Türil vanas palvemajas.”
Pesemisega oli lugu selline, et korrapidaja-tüdruk tuli enne teisi kohale, küttis suure saunaahju abil vee soojaks. Kui trenn lõppes, jagati vesi kristlikult omavahel. Nii aastast aastasse. Tüdrukuid hoidis spordi juures vaid suur huvi asja vastu.”
1961. aastal edestas Paide juba kõiki Tallinna naiskondi – tuldi neljandaks. Järgmisel aastal oldi kolmandad, ent võideti Eesti karikas. 1963 olid Paide tüdrukud juba Eestis teised. “Kodumänge tuli meil pidada Raplas. Aga sõiduks polnud mingit bussi, vaid vineerkast veomasina peal. Tüdrukud lasid laulu lahti ja nõnda käisime kuni Riia ja Liepājani välja.”
Oma võimlate ehitamine oli tol ajal spordikoolidel keelatud, aga kohaliku EPT juht ehitas võimla kombainikuuri nime all.
Palka sai Arnold Selge oma treeneritöö eest Paides vaid 25 rubla kuus, kahelapseliseks kasvanud perele jäi kahetoaline korter vägisi kitsaks ning mees läks Tallinnast õnne otsima.
Seal aga juhtus olema Kohtla-Järve mees, kes lubas kohe kolmetoalise anda. Kohtla-Järvel oli sel ajal suur spordibuum, treenereid meelitati kohale kogu Eestist.
“Meeskonnaga pääsesime kohe esiliigasse. Poisid olid enamasti eestlased. Venelaste aladeks olid rohkem jäähoki ja jalgpall. Ometi oli minu käe all ka üks Eesti esimesi kahemeetriseid, vene poiss Kulikov. Eestis ei viitsinud temaga keegi jännata. Lõpuks tuli Leningradist kuulus Vladimir Kondrašin ja viis Kulikovi enda juurde.”
Siis hakati Tallinna spordiinternaatkooli rajama, kohapealne korvpall lõhuti paremate Tallinna meelitamisega ära ja tasapisi sai Selgel sellest mõõt täis.
“Praegu astutakse sama reha otsa, kui räägitakse vajadusest Eesti korvpall keskustesse koondada,” ütleb ta. “Minultki viidi Alatskivilt hiljuti kolm poissi ära. Niisugune tippude viimine aga võtab kohalikelt entusiastidelt huvi ära. Pennigi sa ju tippude kasvatamise eest ei saa.”
Veel üheks Eesti korvpalli hävitavaks teguriks peab teenekas spordimees korvpallitreenerite koolituse kaotamist Tartu ülikoolis.
Kullami laia selja taga
Ilmar Kullam kutsus 1978. aastal Selge ülikooli naiskonna treeneriks.
“Tartu naiskond oli selleks ajaks oma hiilguse minetanud ning keegi teda ei tahtnud. Kõik soovisid kohe kõrgelt lennata. Leppisime Kullamiga kokku, et tulen, kui tema ka jääb.”
Selge teab, et asi oli Tartule iseloomulikus suhtumises: kui sa pole tartlane ja sul hakkab halvasti minema, saad igalt poolt. Kullam oli autoriteet – tema kallale ei söandanud keegi minna. “Oleks minu kallale tuldud, poleks ju saanud ka Kullamit säästa.”
Nii jäigi Selge Tartusse tervelt 11 aastaks. “Selle aja jooksul ei julgenud minu hõlma keegi hakata. Siis oli linnakomitee sekretäriks Indrek Toome ja ülikooli rektoriks Arnold Koop. Vanad spordimehed mõlemad. Toetus oli igatahes kõva.”
1979. aasta rahvaste spartakiaadil tuligi naiskond kõvas konkurentsis seitsmendaks. “Võitsime nii Leedut kui Ukrainat. Paaril korral tõusime isegi kõrgliigasse. Siis läks, nagu ikka naiskondades läheb – abielluti, mindi dekreeti. Asendajaid kusagilt võtta polnud.”
Võistlemas käidi ka välismaal. Meeldejäävaim retk viis 1983. aastal Sambiasse.
“Rääkisin selle Aafrika reisi meile Moskvas välja. Algul pidime minema Senegali. Sambiat pakuti hoopis Ukrainale, kes aga sellest aust ära ütles. Too reis maksis 30 000 rubla, mis tuli meil endal kinni maksta,” jutustab Selge.
Mängiti Livingstone’is Victoria joa lähedal kohaliku naiskonnaga. Vahe kujunes päris suureks, kusjuures Selge naised hoidusid väga kõvasti peale pressimast. “Mängisime ülikooli territooriumil, kus oli relvastatud valve. Sinna ei pääsenud mitte keegi. Isegi NSV Liidu saatkonna töötajad said sinna üksnes tänu meile.”
Kuna Arnold Selgel olid head sidemed nii sõprusühingu, komsomoli keskkomitee kui ka ametiühingutega, sai naiskond igal aastal lubada endale vähemalt kaks sõitu välismaale. “Indrek Toome oli mees, kes meie jaoks need asjad ära rääkis.”
1990ndate esimesel poolel elas ja töötas Arnold Selge Soomes ning treenis sealseid noortenaiskondi. Viimastel aastatel on ta treeninud oma kodukandi Alatskivi noori korvpallientusiaste. “Oleme võitnud Eesti põhikoolide karika.”
Ei saa jätta kogenud treenerilt küsimata, miks on Eesti korvpall praegu nii kehvas seisus, nagu see juba mäletamata aegadest pole olnud.
“Peetakse vajalikuks süsteemi pidevalt uuendada, arutlemata, kas see kasu toob või mitte. Käisin Euroopa naiste meistrivõistlustel Lätis. Eesti treenereid seal näha polnud. Meie, vanad treenerid, oleme reha peale mitu korda astunud, aga sellest oma järeldused teinud. Noored mehed kordavad samu vigu, mis meie teinud oleme.
Taastada tuleks treenerite koolitus kõrgemal tasemel. Samuti nagu ka nõudlus ja kontroll nende suhtes, kes raha saavad. Pallurid on praegu üle makstud ning raha kogu selle asja ära rikkunud.”
Arnold Selge
- Sündinud 22. veebruaril 1934 Järvamaal Karinus
- Abielus, kaks tütart
Haridus
- Tallinna kehakultuuritehnikum, korvpallitreener 1954
Töö
- Lvivi ASK mängiv treener 1954–1957
- Korvpallitreener Paides 1957–1958
- Kehalise kasvatuse õpetaja Paides 1958–1961
- Paide spordikooli direktor 1962–1965
- Kohtla-Järve Kalevi spordikooli treener 1965–1971
- Kohtla-Järve Kalevi spordikooli direktor 1971–1975
- Kohtla-Järve 1. keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja
- Tartu ülikooli ja Tarmeko korvpallinaiskonna treener 1978–1989
- Soomes Rahkola Pyrkivä naiskonna treener 1989–1990
- Kuula spordiklubi treener Soomes 1991–1995
- Ylivieska tehnikakõrgkooli treener 1995–1999
- Korvpallitreener Alatskivi keskkoolis 1999–
Saavutused
- Tartu ülikooli ja Tarmeko naiskonnaga 10 korral Eesti meister ja 6 korral karikavõitja
- Kahel korral jõudnud Tartu ülikooli naiskonnaga NSV Liidu kõrgliigasse
