Päikesefarm – kas reaalsus või utoopia?

 (12)

Päikesefarm – kas reaalsus või utoopia?
“See mäekülg siinsamas on ideaalne paik päikesefarmi püstipanemiseks, ei tohi ainult õiget aega maha magada,” on Klõbi tallu kodu rajanud Viido Polikarpus hakkamist täis.Foto: Raivo Tasso

Kaks Võrumaale elama asunud ärimeest plaanivad oma taludesse ehitada päikesefarmid, et tõestada – ka Eestis on võimalik päikeseenergiast suurt tulu lõigata.

“Igal pool maailmas on päikeseenergia oma tasuvust tõestanud ja selle tootmine kasvab kiiresti,” räägib hiljuti Austraaliast Eestisse kolinud Michael Wegecsanyi. “Ent millegipärast ei taha asi Eestis vedu võtta. Arvatakse, et siinses kliimas see ei õigusta, kuid see pole õige.”

Wegecsanyi teab, mida räägib. Ta tegutses aastaid Austraalias ja Saksamaal alternatiivenergia alal ning selleks, et Eestiski südamelähedase asjaga tegelda, asutas mees firma Energy Smart Estonia.

“Eks Austraalias ja USAski oli päikeseenergia algul tagahoovi asi, aga nüüd on see äri, kus liiguvad miljardid dollarid ning Euroopas eurod,” kõneleb Wegecsanyi. Siis lisab, et Eesti ei tohi rongist maha jääda, pealegi nõuab taastuvenergia osakaalu kasvu Kyoto kliimakokkulepe.

Murravad müüte

“Siia, lõunapoolsele nõlvale tuleb 100kW päikesefarm, postide otsas on paneelid. Vastavalt päikese liikumisele muudavad nad nurka, et kätte saada võimalikult palju kiirgust, mis muundatakse elektriks,” näitab Wegecsanyi oma Kurenurme külas asuva kodu lähedal põllul tulevase jõujaama asukohta. See võtab tema talu 7 hektarist enda alla vaid 0,25 ha.

Tänu ühe Saksa firma päikesejälgijale, mis sensorite abil muudab paneelide nurki üles-alla või äärte suunas, on võimalik poole võrra enam valgust korjata ehk elektrit toota.

Wegecsanyi kompanjon, Ameerikast Eestisse elama tulnud siinsete juurtega Viido Polikarpus plaanib oma Klõbi talu mäeservale samuti 100kW elektrijaama.

Polikarpus lükkab ümber ühe valearvamuse päikeseenergiast, nagu toimiks see vaid siis, kui päike paistab. Erinevalt tuuleenergiast, mida on võimalik saada üksnes tuule olemasolul, annab kaasaegse tehnoloogiaga päikesefarm toodangut ka pilves ilmaga. Küll omajagu vähem, aga ikkagi.

“Kui on pilves päev, kuid lumi maas, siis on paneelid suunatud allapoole. Nad ei haara energiat mitte päikesesoojusest, vaid valgusest – valgus on tähtis,” märgib Polikarpus.

Talvel halli taeva all lumikattega võib isegi rohkem energiat saada kui päikeselise ilmaga pruuni maa puhul.

Nii võib päikesevalguse ajalisele kestvusele juurde panna sellegi aja, mil maas on puhas valge lumi.

Loe veel

Kindlust annab meestele veel see, et teadlaste uuringute põhjal on Eestis päikeseenergiat, valguse- ehk energiapäevi rohkemgi kui Poolas või Saksamaa idaosas. Seda eelkõige tänu siinsetele pikematele suvepäevadele ja talvisele lumele. Tõsi, vähem kui Kreekas või Hispaanias.

100kW päikesepargi ülespanek koos seadmetega nõuab Kurenurme meeste sõnul 5 mln krooni ehk 300–400 000 eurot.

Eurotoetused abiks

“Ma näen, et meie talunikud pole vaesed, jõuavad toetuste-laenudega osta traktoreid ja kombaine, mis maksavad isegi mitu miljonit krooni. Kuid need ei kesta 30 aastat nagu päikesefarm,” räägib Wegecsanyi, kelle meelest võiks kas või osa neist talumeestest tegelda hoopis tulusama äriga, mis toob ka kõige kehvemal aastal raha sisse. Kui traktor seisab, ei teeni ta midagi, aga päikesefarm tiksub ju kogu aeg.

“Alguses tuleb küll teha investeering, kuid edasi on 30 aastat kasu lõikamist,” märgib Wegecsanyi.

Polikarpuse teadmisel oleks eurotoetustega võimalik tagasi saada 60% investeeringust, uuel aastal on taas toetusvoor. “Toetusi ei anta igavesti ning seetõttu pole õige see aeg maha magada.

Muidu meist Eestis ei saagi energia tootjaid, me jäämegi tarbijaks ja raha teenimise asemel seda kulutama.”

Wegecsanyi lisab, et päikesefarmiga ei saa ka ratsa rikkaks. Vähemalt Eestis praegu mitte. Toetuse puhul, mis kataks 60% investeeringust, teeniks see praeguse hinna juures – Eesti Energia maksab taastuvenergia eest 85 senti/kWh – tagasi 16 aastaga.

Lätis oleks võimalik see tagasi teenida 8 aastaga, sest seal väärtustatakse taastuvenergiat topelt kõrgema hinnaga, teab Wegecsanyi.

Hiljuti oli uudis, et Sõnajalad müüvad oma tuuleenergiat Lätile. Ehk poleks võimatu ka siinset päikeseenergiat Lätile müüa, kui kokkuleppele saadaks.

“Kui kümme talumeest igaüks paneks üles 100kW jaama, tuleks kokku 1 MW. Ühistuna koos müües oleks võimalik saada ka paremat hinda,” arutleb Wegecsanyi, lisades, et taastuvenergia hinnad peaksid kerkima, kui elektriturg Eestis avaneb ning Eesti Energia monopol kaob.

Aatomijaama asemel

Kurenurme küla Väikemetsa talu peremees Taavi Serv ütleb, et huvi päikeseenergia kasutuselevõtuks on suur. Samuti usub ta, et asjal on mõtet. “Ainus mure on selles, et seadmed on liiga kallid ja tasuvusaeg pikavõitu.

Ehk on mõistlik sellega oodata ajani, mil masstootmisse jõuab uuem ja efektiivsem tehnoloogia ning see on praegusest odavam,” arutleb Taavi Serv.

Wegecsanyi ja Polikarpus tunnistavad aga, et ärimeestena on nad huvitatud, et asi hakkaks edenema. Oma maadele ülesseatavad jõujaamad on näidised – et talumehed veenduksid asjas oma silmaga. Põrsast ei taha ju keegi kotis osta.

Samas oleks see talunikele üks võimalusi teenida oma maalapilt tulu.

Läinud nädalal kohtusid mõlemad mehed Sõmerpalus ümbruskonna rahvaga ning nägid, et ka talunikel on asja vastu huvi.

“Eks põllumehedki ole ärimehed, kes otsivad võimalust teenida. Samas tunnevad, et selle kaudu saavad nad ka ise keskkonna reostuse vastu võidelda,” kõneleb Wegecsanyi.

Tema sõnul on päikesefarm loodussõbralik. Paneelide all võivad näiteks lambad rahulikult edasi süüa, sest paneelides pole midagi loodusele ohtlikku. Kui kunagi tulebki uus tehnoloogia, pole maa nende all rikutud, samuti ei nõua päikesepaneelid hooldamiskulusid.

“Võib-olla polegi Eestile vaja oma aatomijaama Pakrile, seda asendaks päikeseenergia,” arutleb Polikarpus. “Säästaksime ka miljardeid hilisema jäätmetest lahtisaamise arvelt.”


Jüri Krustok, Tallinna Tehnikaülikooli professor

Ei tea, kust on tulnud legend, et Eestis pole päikesepatareidega midagi teha. TTÜ päikesepatareide labori pikaajaliste katsetuste tulemused näitavad küll hoopis midagi muud ning kokkuvõttes paigutub Eesti oma suhteliselt jaheda kliimaga umbes samadesse tingimustesse, kui seda on Saksamaa. Ja Saksamaa on praegu üks suuremaid päikesepaneelide tarbijaid maailmas.

Küsimus on ikkagi rohkem poliitilises tahtes ning Eesti Energia monopoolses seisundis. Seetõttu pole pikaajalises Eesti energeetika arengukavas päikeseenergeetikale kohta. Mul on tihti lausa häbi välismaa kolleegidele silma vaadata.

Praegu saada olevatest päikesepaneelidest kõige kehvema kasuteguriga amorfse räni ning CuInS2 päikesepaneelide ruutmeetrid tootsid mõlemad viimasel aastal umbes 55 kWh elektrienergiat. Palju seda just pole, aga ühele inimesele vajaliku elektrienergia peaksime umbes ühe eramaja katuse suuruse pinna pealt vabalt kokku saama.

Kui tõepoolest tulevikus käivitub päikesepaneelide tootmine meie ülikoolis väljatöötatud tehnoloogia alusel, muutub ehk päikeseenergia kättesaadavaks ka paljudele teistele huvilistele, kes hoolivad meie väikesest ning seni veel rohelisest Eestist.


Ain Kallis, klimatoloog, päikesekiirguse uurimiste koordinaator EMHIs

Viimastel aastatel pööratakse taastuvatest energialiikidest rääkimisel üha suuremat tähelepanu ka päikeseenergiale. Vee soojendamine ei ole siin kellelegi uudis – kes ei oleks näinud aedades mustaks võõbatud raudtünne leigema kastmisvee saamiseks või dušivõtmiseks.

Helioenergeetika aga tähistab tuleval aastal juubelit – 1910. aastal patenteeriti USAs seade, mis tootis päikese abil sooja vett. Fotoelementide rakendamine voolu saamiseks võttis aega pool sajandit kauem.

Nüüd on ka Eestis palju kohti, kus toodetakse elektrivoolu – näiteks meremärkide valgustamiseks. Tõraveres mõõdab üks NASA aparaat päikesekiirgust ning saadab tulemused satelliidi kaudu Ameerikasse. Voolu hangib ta päikesepatareist.

Sõmerpalus kerkis kohe küsimus: kas meil Eestis jätkub päikesevalgust, et toota voolu? Esimesel pilgul tundub asi kahtlane, sest isegi kõige päikselisemas kandis Vilsandil on aastas keskmiselt 97 päeva, kui teda ei paista, rääkimata palju pilvisemast sisemaast (Kuusikul on päikeseta päevi 131).

Mõnel aastal on lugu üpris niru, näiteks 1977. aastal, väga pimedal, said Raplamaa elanikud selget ilma näha kõigest 1124 tundi ehk 25% võimalikust ajast!

Kui veel mõne aasta eest olid spetsialistid pessimistlikud, siis nüüd on ajad muutunud. Energy Smart Estonia pakutud seadeldised võimaldavad paneele keerata päikese suunas, seega suureneb paneelide neelatav kiirgus paljukordselt. Ainuke häda on selles, et taolised päikesele suunajad on veel kallid.

Lühidalt: päikeseelektri tootmine on tohutu kiirusega muutumas efektiivsemaks. Hea on nentida, et oma panuse annavad selleks TTÜ teadlasedki. Ja nagu näha, on ka müügimehed Eesti “maakolkad” üles leidnud. Muide, Kanadas loodetakse kauged metsakülad varustada just helioelektriga.


Einari Kisel, majandusministeeriumi energeetika asekantsler

Praegu kasutatakse päikesepaneele Eestis peamiselt soojuse saamiseks, elektri tootmine päikese baasil on veel mõnevõrra kallis.

Toetusi kõikidele taastuvelektri tootjatele makstakse elektrituruseaduse alusel. Toetuse määrad on piisavad näiteks tuuleenergia rakendamiseks, kuid elektri tootmine päikeseenergiast on Eesti oludes veel kallis.

Saksamaa teadlaste kiiranalüüside põhjal võib väita, et niisuguse elektri hinnaks Eestis kujuneks umbes 7,5 krooni/kWh.

Elektri müügiga tegelevad spetsiaalsed elektrimüügi ettevõtted, kes ostavad seda toodangut ka kokku.

Peale selle maksab Elering elektrituruseaduse alusel iga kilovatt-tunni kohta 84 senti toetust.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare