Vaid 969 976! Venelasi 91 109 ja sakslasi 18 319. Statistika kohaselt sünnib Eestis iga päev 52 ja sureb 55 inimest. Abiellujaid on 24 paari ja iga 1000 abielu kohta tuleb 64 lahutust. Seda muidugi mitte päevas. 1940. a märtsis võttis Rahvaleht kõne alla „tühjade hällide probleemi“. Eesmärk olgu, et eestlaste arv kodumaal tõuseks 1,4 miljonini. See olla täiesti reaalne, kui saadakse üle 1-2 lapsega peremudelist. Praegu tuleb iga Eesti abielupaari kohta statistiliselt 1,9 last. Aga oleks vaja 2,7. Enne ilmasõda oli ikka 3 last ja enamgi. Lapserohked pered olid tavalised, nüüd tasub meenutada August Alle epigrammi: „Vaat oleks lops kui sünniks laps – kus panna sülest mops?“ Laste vähesus torkab silma just jõukamates ja haritumates perekondades, keda näib vaevavat peenutsemistõbi. Isiklikud mugavused seatakse esiplaanile, lapsed aga kipuvad sellist eluviisi segama. Ka perekonna sissetulek tuleb arvesse. Lisaks veel lastevaenulikud kuulutused lehtedes, milles otsitakse tööle üksnes lasteta naisi või üüritakse korter üksnes lasteta perekonnale. Keila kohta kinnitab statistika, et enne I maailmasõda elas siin 800, pärast aga vaid 600 elaniku ringis. 1929. a oli keilalasi 924, kümme aastat hiljem 1172. Linna staatuse saamiseks oli nõutav vähemalt tuhat elanikku. Sellega ei olnud Keilal 1938. a probleeme. 1959. a elas Keilas pisut üle 3000 inimese, 1970. a 5600, neist eestlasi 83%. Edasi eestlaste osa mõnevõrra vähenes – 1989. a oli 10 200 elanikust 7100, mis teeb pisut üle 70%, et siis jälle tõusta. 2011. a loetleti 9800 elanikust eestlasi juba 85%.

Venelasi 1100 ehk 11% ringis. Lisaks 39 ukrainlast, 56 soomlast jne kuni 10 sakslase ja 1 juudini. Korraks ületas Keila elanikeks registreerunute arv ka 10 000 piiri – 1990. a 10 205, mis oli küll paberite järgi õige, kuid tegelikkuses võis mõnevõrra erineda. St oldi küll siin kantud rahvastikuregistrisse, elati ja töötati või õpiti hoopiski mujal. Pärast tasuta transpordi kehtestamist tallinlastele hakkas aga levima vastupidine tendents. Mis puutub nüüdisinimese kõige lähemasse neljarattalisse sõpra, siis selles osas leidsin 1939. aastat peegeldavat seisu. Selle aasta algul oli Eestis registreeritud 3200 sõidu- ja 2300 veoautot. Lisaks veel 280 omnibussi ja 118 eriotstarbelist jõuvankrit. Sõiduautode markide osas oli jäme ots USA firmade Ford ning Chevrolet käes. Sakslaste Opel oli kolmandal kohal, kuid suurendas tänu EW majanduspoliitikale oma turuosa jõudsalt.

Mootorrattaid oli 3000 ringis, neist külgkorviga vaid 207. Mootorrataste markidest domineerisid kindlalt Sksa firmade NSU ja DKW toodang. Teise maailmasõja puhkemine muutis bensiini korraga defitsiidiks. 1939. a septembri lõpust hakati bensiini ja petrooliumi, mida paljud pered kasutasid õlilampides valguse saamiseks, müüma kaartide alusel. Nii nagu suhkrutki, mille kohalevedu laevadel oli järsult vähenenud. Teadagi – allveelaevad ja miiniväljad...