Palametsa pajatused: Kuidas Keila endale nime sai

 (2)

RONG
Foto: Priit Simson

Nagu igal aastal, pidasin ka sel südasuvel Keilas sünnipäeva. Vaikne koosistumine Vaiksel tänaval – 90. juubelini veel pikk aasta ees.

Nõmmel elavad sugulased olid rahad kokku pannud ja kinkisid kalli ning kaaluka – minusugune ei jõua ühe käega tõstagi – üllitise, mille kaanel oli (reklaami mõttes muidugi) tutvustusena kirjas: „Kohanimeraamat on kokkuvõtlik ülevaade Eesti kohanimedest, nende vanusest, kujunemisest ja etümoloogiast (---) Sõnaraamatus on 6211 artiklit (---) Mitmele artiklile on lisatud viipenimed ja kohapärimus, raamatu lõpus on kaardilisa.“

Tõsi mis tõsi. Vaatasin atlase osast järele ja 1058. ning 1059. lehekülje allservas oli Keila linn venitatud koguni kahele küljele. Mitte just ülevaatlik, Keilast lõunasse jääv ala ilmub alles 10 kaarti hiljem, aga mis parata, kui küljendajad nii paremaks pidasid. Vähemalt on Keila koos lähikonnaga kahel kaardil kindlalt olemas.

Kui lugeja mäletab, siis aasta tagasi kirjutasin samas pajatuste sarjas Tallinn – Keila raudteeliinile jäävatest toponüümidest. Jõudsin Laagrini, mis oli saanud oma nime tõepoolest siin asunud laagritest – siis jäi lugu pooleli, sest mul nappis usaldatavat materjali. Kohanimede raamat aitas aga selles osas jõudsalt edasi ja järgnev ongi põhiliselt võetud sellest hirmraskest (kaalu, mitte sisu mõttes) teosest.

Seotud lood:

Saue küla ja mõisa nimi on tulnud maavara savi ehk saue järgi. Algul nimetati mõisa Klein-Sauss. 1786. aastast aga omaniku Herman Friedrich von Ferseni ühe eesnime järgi Friedrichshof.

Sama nimi anti 1870. a ka mõisast ja külast küllaltki kaugele jäänud raudteepeatusele, mis hiljem kujunes väikeseks rongijaamaks. 1920. aastatel hakkas sinna lähedale kujunema asula, mis hiljem andis välja aedlinna mõõdu ja ülendati alevikuks. See liideti 1960. a halduslikult Tallinnaga ja allutati 1973. a Lenini rajoonile. 20 aastat hiljem sai Saue aga juba omaette linnaks ja on sellest ajast peale jõudsalt kosunud. Valingu peatus on saanud nime raudteest lõuna poole jääva põlisküla järgi. Saksapärane variant Walling on tulnud küla kuulumisest aastatel 1346 – 1371 Wallinghese nimelisele vasallisuguvõsale. Samanimeline mõis rajati 17. sajandi keskel, seega nn Rootsi ajal. Eesti kohanimesid uurinud Soome keeleteadlane Lauri Kettunen on viidanud Valingu nime kujunemise juures verbidele valima ja valama (vihmavaling), samuti sõnale valelik. Oletusteks need jäävad.

Ja lõpuks meie kodune Keila. Sõnaraamatu 192. leheküljel on märgitud, et 13. sajandi algul kuulusid Keila alad Revala maakonna Vomentakae (= Võhmataguse) kihelkonda. Pärast taanlaste vallutust loodi kirikukihelkond, millest veidi hiljem lahknesid Nissi, Harju-Madise ja osa Nissi kihelkonnast. Keila Mihkli kirik rajati 14. saj. Kihelkond on arvatavasti saanud oma nime 1241. a esimest korda kirjalikult mainitud Keikael´i külast, mille aluseks võib olla mingi isikunimi. Keila linna kohta märgitakse, et linna nimi tuleneb 16. saj hä- vitatud samanimeliselt külalt.

Kiriku lähedal jõesaarel asunud ordumõisa (mainitud 1433) lähedusse tekkis 15. – 16. saj väike alev, mis hävis Liivi sõja ajal 1567. Pärast Balti raudtee avamist (1870) ja ehituskruntide müümise algust mõisamaadele (1896), hakkas asula taas kasvama. 1924 sai Keila alevi ja 1938 linna õigused. Kahel pool linna paiknes aga Keila küla. Rahvapärimuse järgi olevat Keila küla asunud kirikumõisa ja mõisa vahelistel põldudel, kus hiljem olid Lipu talu maad. Niipalju siis kodulinna nimest.

Loe lisaks värskes Maalehes ilmunud lugusid!

Loe lisaks Liitu uudiskirjaga
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare