Palametsa pajatused: Ladude rüüstamisest 1944. aasta sügisel



Tulekahjud Võrus, 1944, punaarmee pealetung
Foto: Erakogu, Filmiarhiiv

Juttu tuleb kolmest suurest telliskivihoonest Keila loodeserval, kuhu vahepeal oli paigutatud tankipolk ja mis nüüd kuulub linnaosa piiridesse. Laod ise on lammutatud, mälestused nendega seotust ja lähielanike poolt kogetust said omal ajal kirja pandud. Meenutasid minu eakaaslased ja kamraadid Heinard Põlluste ning Uno Tihkan – mõlemad manalamehed. Aga olin minagi pealtnägija ja kaasosaline ladudes toimunule.

Heinard Põlluste mälestustest: „Saksa võimu alguses olid laod tühjad, aga 1943. a võeti need jälle kasutusse. Kuuldavasti toodi Riiast mitu ešeloni igasugust träni – tsiviilelanike riidekraami ühte lattu, sõjaväekonserve teise ja kolmandasse – Keilasse hoiule. Pruunidel plekkpurkidel ei olnud mingeid silte, küll aga kaanele pressitud numbrid, mis andsid teadust sisust ja valmistamise ajast.

1944. a septembri keskel kadusid ladusid valvanud sakslased kuidagi täiesti märkamatult. Õhtul veel olid, aga hommikuks olid läinud. Nende asemele tulid peagi Omakaitse mehed – enamuses ümbruskonna talunikud – et kroonu vara laiali ei tassitaks. Nähes aga, mida kõike ladudes leidus, hakkasid nad ise juhust kasutama.

Mõni tuli „valvesse“ koguni hobuse ja vankriga, sest paljukest sa seljas või süles ikka ära tassid. Seda kraami oli ladudes sedavõrd palju, et jätkus ka hilisematele huvilistele. Võõraid nad ligi ei lubanud, teinekord käskisid kaasavõetu samasse maha visata ja põrutasid veel vintpüssist hoiatuslasu vastu taevast. Aga aeg oli teadagi ärev, tulevik tume ja vahtkonnaruumis käis üks pidev viinavõtmine murede uputamiseks. Nii et see ladude valve oli küll rohkem moe pärast. Keila mehed, samuti ka naised, pääsesid ikka sisse ja tassisid väärt kraami koju. Mõnel oli kärugi kaasas. See jäeti kõrge traataia taha ja kuhjati järk-järgult träni täis. Mõni hakkajam võis saada päris hea noosi.“

Seotud lood:

Üldrahvalik riisumine algas pärast rinde üleminekut, ajal, mil nõukogude tsiviilvõimu Keilas alles kehtestati. Kuulsin minagi toimuvast, aga jäin hiljaks. Parem kraam oli juba kadunud. Astusin kitsast ukseavast hämarasse lattu. Kõrged-kõrged riiulid, segipaisatud kastivirnad, jalgade alla tallatud pakendeid, karpe, katkikistud rõivaid, paberipahna. Kümned inimesed siblisid ringi, otsides, mida tasuks veel kaasa haarata. Loodeti leida suhkrut, aga selle kotid olid juba vankrite ja kärudega laiali veetud. Karamellkomme ja kalakonserve veel leidus ning riiulite alla oli pudenenud sõjaväe „kolmanda lahingupäeva pakikesi.“ Jõupaberist kotikeses oli mõrušokolaadi, glükoosipakikesi ning biskviite. Kotil saksakeelne kiri: „Avada alles kolmandal lahingupäeval muu toidu puudumisel!“ Mul läks õnneks leida 2-3 „näidiseksemplari“. Neid „energiapomme“ olla rabatud esimeses järjekorras.

Uno Tihkani meenutustest: „Mäletan, et leidsime koos vennaga kalakonserve. Olid head Portugali sardiinid oliiviõlis. Nii sain esimest korda elus suhu tõelise sardiini maitse. Rahva hulgas sebis ka relvastatud punaväelasi, kes võtsid trofeedena kõike, mis aga silma hakkas ja huvi pakkus. Kui tunglemine soldateid häirima hakkas, andis mõni mees automaadist valangu lakke. See peletas mõneks ajaks tsivilistid eemale, aga peagi läks kõik vanaviisi edasi. Rahvas oli ju kaua paremast kraamist ilma olnud, nüüd sai seda nagu tasa teha. Ja täiesti ilma tasuta. Meeles on pilt ühest punaväelasest, kes roobitses pihuga oma katelokki katkisest kotist jalgade alla pudenenud suhkrut. Pidi siis temasugustelgi magusast suur puudus olema, kui ta niimoodi toimetas. Aga venelastel oli suhkur tulikuuma tee juurde hinnatud kraam.“

Mõne aja pärast olid operatiivgrupi esindajad kohal. Ladude ustele pandi suured tabalukud ette ja valve juurde, sest nüüdsest kuulus kogu see kraam sotsialistliku omandina nõukogude riigile. Ja riigi vara riisumine oli juba ränk kuritegu.

Loe lisaks värskes Maalehes ilmunud lugusid!

Loe lisaks Liitu uudiskirjaga
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare