PALJU ÕNNE! Loodusemees Fred Jüssi saab täna 75
Nii jääbki küsimata, kuidas ta kirjeldaks vaikust. Kas see on helideta või kõnekas?
Need pildid on sündinud hoopis Fred Jüssist mõeldes, kirjutatud neil päevil, kui kogu Eestis paukus üle kahekümnekraadine pakane ja lumi kriuksus midagi eestlasele ürgomast meeltesse.
Lauri Sommer, kirjutajamees Sännal
Ta on yks eesti inimeste värav loodusse, rahulikumasse ja loomulikumasse olemisse. Keegi, keda ei tunne, aga kes on end heaks tuttavaks rääkinud, kirjutanud, vahendanud. Ja nagu alati olemas olnud. Iseenda põhja huikamas, nagu tolles “Looduse aabitsa” kõllis. Aeglane hääl raadios, mille ees ja järel kuukavad linnud.
Tähelepanekud, mis panevad kiirustavaid ja nõutuid inimesi natuke rohkem enda ymber vaatama ja võib-olla ka järele mõtlema. Ikka just nii palju, kui keegi hetkel suudab ja mahutab. Jyssi pole pealetykkiv ega näpuganäitav. Ta peegeldab paljut, mis meis võimalusena olemas.
Kui minna ja mõelda, võib igayks leida ka seda, millest tema pole rääkinud… Ja on asju, milles maksab kuulata ainult selliseid inimesi.
Tänu aitajatele on vähemasti meil käepärast võtta vanad heliplaadid, mis võivad talve tuua tykikese kevadest ja hilissuvest. Lapsepõlvest. Hääled saarelt, luhalt, rabast, metsast ja mujalt, mida liikide kadumise ja vaikusfooni lagunemise tõttu sellistena enam yles võtta ei saa. Teated inimtegevuse-välisest ja yhtlasi meid seespidi avardavast tegelikkusest. Jutud, mälestused ja pildid, kuhu on mingi imenipiga kinni pyytud miski, mis meid meie enda ja aja painest vabastab, nimetut igatsust leevendab.
Ma arvan, et sellise maailma endas kandmine ja jäädvustamine ei ole talle lihtne olnud.
Eks Jyssil Jyssi raskused. Budistliku välisilmega fassaadi varjus on sisemisi heitlusi, tõrksust teda romantiseeriva suhtumise vastu, mõnede keskkondade kadumise ja praeguse umbaja valu ja pikkamisi yletatud traagikat.
Ta on segastes aegades oma teed käinud, mingid asjad eesti yhismälus kokku yhendanud ja meile lootust andnud. Tal on tore järelkasv nii pere kui vaimse kogukonna mõttes. Tema yks õpetaja oli Hillar Pärjasaar ja ta praegu tuntuim õpilane on Tõnu Õnnepalu. Mis sa hing veel tahta oskad? See on õnnistus, mis muud.
Jaan Tätte, meremees Vilsandil
On kujunenud nõnda, et Fred käib mul Vilsandil külas kaks korda aastas — kevadel ja sügisel; samamoodi nagu suur lindude ränne libiseb siit üle taeva kaks korda aastas.
Fredi saabumine on alati sündmus. Seda võiks võrrelda näiteks suure põdrapulli ilmumisega minu kööki (seda pole küll juhtunud). Usun, et kui põder oskaks rääkida, oleksid tema sõnad ja mõtted sama kristalsed nagu Fredil. Ja kui ta siis lahkub, on pärast palju, mille üle mõelda ja mida lugeda, sest Fredist jääb alati maha laviinina lugemissoovitusi.
Ma ei ole kellelgi teisel näinud merd vaadates sellist pilku, nagu on Fredil. See ei ole meremehe pilk, kes mõtleb tagasi kaugetele reisidele; see ei ole kunstniku pilk, kes mõtleb, millise ilusa maali siit saab. Fredi pilgus on merega üheksolemine. See on samasugune pilk, kui parimad sõbrad vaatavad teineteisele silma. Teadja pilk.
Leili Mihkelson, metsanaine Vändras
Minu esimene kokkupuude Fred Jüssiga oli 1970. aastate alguses Pärnus, ühel seminaril.
Kuulasin, suu lahti, Jüssi vestlust loodusest ja inimesest selle keskel. Tol ajal polnud kombeks rääkida, et inimesest on miski veel võimsam, samas ka haavatavam, kui me ei mõista, et oleme üks liik paljude seas, kes meie kõrval elavad. Seepärast oli kuuldu midagi sootuks teistsugust. Võimalik, et väikese muudatuse minu mõtteviisi tõi juba see esimene kohtumine.
Kui saabub sügis ja maad katab lehevaip, meenuvad Fred Jüssi sõnad, et tuleb ikka ja jälle käia samu radu, et avastada midagi uut.
Kui on talv ja lumi matab kõik elusa, saabub metsa vaikus. Just Fred Jüssi sõnad vaikusest kui hindamatust loodusvarast on hinge läinud.
Tema on õpetanud loodusega kooskõlas ja rahus elamise oskust. Aitäh talle selle õpetuse eest.
Täispikkuses lugu Fred Jüssist loe värskest Maalehest.
