06.04.2012, 09:45
Palveta, mõtiskle, koo, ja elu edeneb
Miks üks noor eesti naine järsu kannapöörde tegi ja oma edasise elu 5000 kilomeetri kaugusel Sajaanide eelmäestikuga sidus?
FOTO:
Omaaegset lahkumist siit mäletab ta kui selget otsust pärast vaevalisi eneseotsinguid. Tookord kirjutas Ester oma päevikusse, et ta vajab õpetajat. Neli kuud hiljem oli tema soovi kuulda võetud ja nii leidis naine end peatselt Krasnojarski krai Kuragino rajoonis. Just seal elav vaimne kogukond oma ellusuhtumisega tundus olevat midagi sellist, millest eestlanna seni oli puudust tundnud. Sealse kogukonna vaimses juhis Vissarionis (kodanikunimega Sergei Torop) avastas värske Siberi asukas enese jaoks õpetaja, õpetuse, elamismooduse ja eelkõige selle, mida oli aastaid otsinud – vaimse tasakaalu ja rahulolu. “Mingil ajal sain lihtsalt aru, et mu koht ei saa olla enam Eestis. Ei, see ei tähenda sugugi seda, et oleksin oma rahva kuidagi maha jätnud. Praegugi on mul Eestis palju sõpru, ka lähedased elavad siin. Aga kui tajud, et kipud teiste hulka üksi jääma, kui omad mõnevõrra teistmoodi arusaamu, võib see su mõtteid lämmatada. Mõelda on ju kergem, kui oled koos nendega, kes mõtlevad sinuga ühes suunas.” Nii leidiski Ester end ootamatult seni maailma kõige suuremas ja enim vastu pidanud mõttekaaslaste kogukonnas. Tahan teada, kui palju pettumusi tuli algajal asukal läbi elada – ikkagi Venemaa, Siber, teise riigi reeglid. Ehk teiste sõnadega – postsovetlik vene värk. Selgub, et erilisi kohanemisraskusi läbi elada ei tulnudki. Ühest küljest oli ju Ester (sündinud 1963. aastal) ise ka nõukaaegne, teisalt – teadmine, miks Siberisse mindud sai, pani olukorra paika. Ja ennekõike – Vissarioni asutatud piirkond, ligi poole Eesti suurune asum, ei olegi just tavaline Venemaa.