Pan Sankovsky harutab identiteedirägastikke
Kohtume pan Sankovskyga Tallinnas, kus ta on tulnud üle vaatama eelseisvate külalisetenduste ruume Coca-Cola Plazas.
Miks võtsite selle näidendi lavastada?
Osalt viitab põhjusele näidendi pealkiri, mis koodtähendusena kätkeb endas ka vastuse. Küsimine endalt: kes ma olen, kus ma olen, miks ma olen jne moodustab selle, mille võiks kokku võtta terviktähenduse all „identiteet”. Need on ka põhjused, miks see näidend mulle väga meeldis.
Mis lugu see ikkagi täpsemalt on?
See on kokkusaamise lugu. Seda ju identiteet esmajoones tähendabki. See, kellel on identiteet, ongi „kokku saanu”. Näidendi kohta võiks paatoslikult öelda, et see on üks õnnetunde jälil liikumine. Õnne otsingul iseenda üles leidmine, kokku saamine, mitte ainult üksikisiku tasandil vaid ka sootsiumis, kultuuris laiemalt, kaaskondsete vahel.
Miks peab seda mängime kinos. Kas see sisu poolest üdini inimlik lugu sisaldab vormi tasandil ka mingit poleemikat teatri- ja kinokunsti vahel?
Mu klassijuhataja ütles kunagi, et kino, see ei ole ju kultuur. Kindlasti ei pidanud ta silmas filmikunsti kui sellist, vaid kinohoonet ja seal toimuvat, seda, kuidas inimesed kinos käituvad. Küllap me siis püüdsime nüüd omamoodi kultuuri kinno tuua.
Kindlasti on teatri- ja kinokunsti dialoog seal sees, aga kindlasti nad ei vastandu, pigem saab kinnitust, et nad on sama nähtuse osad. Tähtis on tema sisu, kas see tuleb läbi kinolina, kas see tuleb üle rambi. Meie lavastus on stiili mõttes taotluslikult napp, monokroomne, tasapinnaline, nii nagu üks kinolina seda on. Tegevus toimub nagu raamis, tegelased liiguvad sinna sisse ja sealt välja, kadumata ometi lõplikult pildilt, erinevalt tavatähenduses teatriruumist, kus on päästvad aksid või siis hoopis päästev lava, kuidas kellelegi. „IDentiteedi” tegelaskond on aga kõigis oma ilmumisvormides kogu aeg meie seltsis, vaatajaga samas aeg-ruumis, luues kunstilise võõrituse teatri või kino võimalikust ehedusest, olles tegelaskujudena ometi kogu aeg meie kõrval. Vaidlus teatri ja kino vahel ei ole aga tõukejõuks, see on siinkohal pigem vahend.
Kui veel stiilist rääkida, siis näitlejakvaliteeti hinnatakse reeglina selliste kriteeriumide järgi, nagu ekspressiivsus, läbi elamine jne, siin oleme aga läbielamiskunsti minimeerinud, et võimalikult puhtalt tuleks kätte see, millest jutt käib. Tasapinnaline filmilikkus toetab seda stiilivõttena, puhastab üleliigse välja ja jätab võimaluse suhtuda ka elus endas oma tegelaskujudesse kõrvalpilguga.
Kinoga kaasnevad ka sellised märksõnad nagu massikultuur, popcorn jne. Kas publik pannakse lavastuses n-ö tuima ja passiivse massikultuuri tarbija rolli, et hakata teda siis letargiast üles raputama. Ühesõnaga, kas vaataja peaks etenduse eel kartma, et teda hakatakse seal provotseerrima ja lolliks tegema?
Kui selle vaataja liikumapanevaks jõuks on hirm, siis ületagu see ja tulgu ikkagi. Sest keegi talle kallale ei tule ja otsest vägivalda ei toimeta. Tal lubatakse jääda ikka temaks endaks. Aga kui tal on pärast koduteele mõni mõte kaasa võtta, siis selle üle on nii lavaolijad kui ka mina lavastajana õnnelikud.
Kuidas oli eesti näitlejaga töötada. Kas sedalaadi koostööplaane on veel ette näha?
See oli harukordne kogemus ja jättis mulle väga sügava jälje. Võib-olla olin proovi ajal aeg-ajalt ka äge, tõre ja liiga kirglik, aga näitlejail oli tohutu delikaatsus ja usaldus sellise tundmatu lavastajaga kokku puutudes, ma jäin kõigiga väga rahule ja mul on selle põhjal eesti näitlejatest väga hea mulje. Ma loodan, et Mart Aas võttis tõsiselt mu palvet, et jätkaku teatrile kirjutamist. Tänan neid selle suurepärase võimaluse eest.
