Pärast Põhjasõda oli veel hullem
Mida maainimene kehval ajal teeb? Võtab valge lina ümber ja läheb kalmistule surma ootama?
Ei, ta tõdeb hoopis, et on olnud palju raskemaidki aegu kui praegune.
“Pärast Põhjasõda oli siin veel hullem,” tõdeb Arvo Uuemäe habemesse. “Siis polnud Põltsamaa ja Viljandi vahel midagi.”
On see optimistlik või pessimistlik tõdemus? Oleneb kummalt poolt vaadata.
Arvo Uuemäe, Kolga-Jaani valla Järtsaare küla elanik ja FIEst põllupidaja abikaasa, vaatab asja mõlemalt poolt ja ajaloolises mõõtmes pealekauba.
Punased ikka pukis
Pessimistlik on Uuemäe selles suhtes, et punased on ikka veel võimul. Näed, juba terve põlvkonna jagu uut Eesti aega ära elatud, aga endised komnoored ja parteilased ei lase jämedast otsast lahti.
Jämedast otsast hoidjad oleksid omal ajal Uuemäe endagi parteisse rebinud, aga mees ütles ähvardavalt, et kui te järele ei jäta, siis (järgneb kirjeldus, mis Maalehte ei pääsenud). Hull tükk jäi nii tegemata ja NLKP ühe liikme võrra vaesemaks.
Kahju, kommunistid oleksid saanud enda ridadesse mahlaka sõnakasutusega mehe, kelles elavad korraga nii väsimatu põllupidaja kui diplomeerimata ajalooprofessor, kelle väitel oli sealsamas Järtsaares kunagise muinaskihelkonna Nurmekunna kants.
Mees võib isegi käega rehmata suunas, kus asus kantsi neljas kindlustustevöönd. Palju lähemal, raagus põõsaste all, turritavad aga tõesti mingid müürid.
Võib-olla polegi Olustvere agronoomidiplomiga mees nii valel teel? On ju Pilistvere ja osaliselt ka Kolga-Jaani kirikukihelkond tõesti tekkinud ajaloolise Nurmekunna aladele.
Mustlased usinalt ametis
Kui punaste jätkuv võimulolek kõrvale jätta, kannab Arvo Uuemäe elu halvale poolele vaid selle, et kaht koera tuleb lauda juures ketis pidada. “Kui ei peaks, oleks asi päris võimatu,” vihjab mees mustlastele, kelle ees lukud ja riivid keskmisest kergemini avanema kipuvad.
Kuna mustlasi parajasti silmapiiril pole, on üks koer end lauda kõrval lebavale heinapallile sisse seadnud. “See on veel päris hea hein,” tõdeb põllumees.
Kui hea, on ise proovimata raske öelda. Viisakalt öeldes polnud eriti isuäratava välimusega ei koera asemepall ega ka selle 150 lähisugulast, kes heinamaal veiste ette vedamist ootasid.
Aga kui on kehv ilm ja endal tehnikat pole, siis “…võib kevade poole rulli lauda juures lahti tõmmata ja heina kaarutades kuivatada”. Küllap kaarutatakse ja kuivatataksegi, sest hing on vaja kuidagi sees hoida. Nii loomadel kui ka pererahval. “Igal ajal tuleb ära elada,” hindab agronoom-harrastusajaloolane pigem optimistlikult.
47 sõralist
Vaatamata eaka ilmega laudale ja selle esisele, kuhu väiksem põllumajandusloom võiks suurema vihmaga uppuda, on FIE Eerika Uuemäe ja tema abikaasa arenevad ettevõtjad. 1995. aastal nelja lehmaga alustanutena ollakse nüüd jõudnud 47 sõraliseni.
Mingit moodsat laudaelu aga Järtsaarel ei elata. Ajalugu õhkuvast hoonest kostab rahutut kopsimist — seal rajab Arvo 34 aastat tagasi võetud naine Eerika lambaaeda. Lauda kõrval on veetünn, voolik jookseb lauda aknast sisse. Sealt edasi kantakse vesi ämbritega. Sõnnik aga kärutatakse kärudega.
“Ärge niisugusest asjast küll otse lehte kirjutage,” soovitab mees, aga ei võta ise ka oma juttu tõsiselt. Hoopis tõsisemalt suhtub ta ajaloosse ja väikesesse ekspositsiooni, mis üles seatud veneaegse töökoja laual.
“Selline drenaažitoru oli kasutusel juba…” tõstab mees ühe eksponaadi välja.
Edasist teooriat võite kuulata Arvo Uuemäelt endalt, kui juhtumisi Järtsaarele satute. Vihjeks nii palju, et vanem Lembitu polnud veel sündinudki, kui meie kauged esivanemad juba drenaažitorudega jahmerdasid….
Ütlus, et kui te “juhtumisi Järtsaarele satute” on siin kunstiline liialdus. Juhtumisi sellesse külla ei satu, sest küla asub Kolga-Jaani vallas ja sinna väga tihti ning juhuslikult ei satuta.
Kolga-Jaani on isegi nii üksildane paik, et seal pole läbisõitjate ning peatujate vähesuse tõttu korralikku söögikohtagi. On baar, mille võiks ilmselt kõrget komisjoni läbimata otse vabaõhumuuseumi viia — ajaloo või millegi selletaolise hõng on ruumis niivõrd tugev. Tõsine linnasaks lendaks siit ehmatusest välja nagu tinavile.
Oma asja ajab baar siiski ära. Milline see “oma asi” on, võib järeldada nii varasest avamiskellaajast kui ka püsikundede nägudest. Vihjeks nii palju, et ühel heal päeval rippus asutuse uksel silt “Lõuna 13–15”.
Kolga-Jaanis leidub siiski vähemalt üks mees, kes siinsele avalikule toitlustamisele optimistliku pilguga vaatab. See on Eeriksaare talu peremees Märt Laansalu, kes põhimõtteliselt tahaks lõuna ajal ühe korraliku supi süüa. Supisoov ei kõla küll otsese lubadusena toidukoht avada, pigem visioonina, aga lootma peab.
Pea pilvedes
Eeriksaare talu peremees tundus muuski suhtes pigem optimistlik. Muidugi on asjalood viletsamad kui 2007. aastal, aga siis tõusiski pea liiga pilvedesse ning iga lubadus nõrgus lubajate suudelt kui sulakuld. Aga kurta ei saa praegugi: kartul on üles võetud ja võrkudes. Nüüd on see tähtis müüa hinnaga, mis…
“Me tahaksime toitu toota, tahaksime, et hing saaks sellest kosutust,” kõneleb Märt Laansalu. “Kindlasti ei taha me töötada seepärast, et toetusi saada.”
Veel kõneleb Laansalu, et tuleb lõpetada aeg, kus talunikud ja suuremad tootjad on eri katuste all. “Praegusest seisust kumab, et maaettevõtjad ei saa omavahelgi läbi, mis siis veel…”
Järgneb Laansalu kolmas tees meediale ning sedakaudu rahvale: “Eesti tugevus on väikeettevõtja,” väidab ta. “Sest kui suur kolib siit ära, on meil kohe auk sees, väikesed suudavad end aga ümber korraldada.”
Eeriksaare talu on just näide parajalt väikesest: ametis kaheksa inimest, hooajal tarvitatakse lisajõudu. 60 hektarit kartuli all ikkagi.
Sünnitajaid vähe
Siiski on vallavolinik Laansalul üks mure ka. Sünnitajaid naisi on Kolga-Jaani vallas vähe. Elanikke on 1600, naisi seejuures alla poole. Ning 36% valla elanikest on pensionärid või töövõimetuspensionärid. “Kui kohapeal töökohti pole, minnakse minema,” tõdeb ettevõtja tõsinedes.
Jah, vallavolikogus on jutuks võetud, et ettevõtlikkust peaks rohkem olema. Aga mida ette võtta?
Õnneks ei kuuldu vähemalt Leie Hoiu-Laenuühistu Kolga-Jaani kontori juhataja Ann Undi jutust, et asjad oleks märgatavalt halvemaks läinud. Kohalikud tulevad ruumi, mille ukse kõrval ilutseb silt “Pank”, maksavad maksud ja võtavad laenugi — korteri remontimiseks, mõne mööblitüki või kodumasina tarvis, aga ka põllumajanduse edendamiseks.
Laenuks võetavad summad on samuti erinevad. Mõni võtab 1500 krooni, mõni rohkem. Loomulikult on neid, kes ohkavad iga välja antava krooni juures. Aga on ka neid, kes mõtlevad Ann Undi stiilis “Makse tuleb ikka maksta!” ning elavad vaikselt edasi.
Kes parasjagu Viljandis
Kolga-Jaanist ühe kirikukihelkonna kaugusel Pilistveres jääb optimism samuti pessimismile peale. Raamatukogu laual kõrgub päris priske virn raamatuid, teiste seas küütleb sinakalt “Nastja. Selgeltnägija”, mis linnas mõni aeg tagasi hitiks tõusis. Või see maainimene kehvemgi! Eriti usinalt loeb Eesti asju, muid ka veel lisaks.
“Kes parasjagu Viljandisse läheb, tavaliselt küll vallavanem, toob ka uued raamatud ära,” selgitab Pilistvere raamatukogu juhataja Lembe Allik. Viimane noos oli 29 raamatut. Päris paras ports 275 lugeja kohta. Ja need lugejad tõesti loevad, kinnitab juhataja. Osa neist Koksveres, kus asuvas teeninduspunktis käib Allik kord nädalas.
Muidugi pole ka raamatukogunduses enam endine aeg. Kui varem tungles Koksveres hommikuti paarkümmend last, siis nüüd käib üks. Ja ega Pilistvereski lastega lood väga head ole. Kokku on Kõo vallas alla 1200 elaniku, lasteaias ning Kirivere põhikoolis kokku napilt üle saja lapse. Kust need noored lugejadki siis.
Lembe Allik teab, mida räägib. 1. jaanuaril saab tal 45 aastat raamatukogustaaži.
Umbes kolmandiku raamatukogu 130aastasest ajaloost on just tema siin töötanud. Ja töötab lusti pärast edasi, ehkki aastate poolest võiks juba jalad seinale toetada ning kas või raamatuid lugema hakata. Aga milliseid, kui ta kõik need riiulitäied raamatuid suuremal või väiksemal määral läbi lehitsenud-sirvinud-lugenud on?
Muidugi teab korralik raamatukogu juhataja kõikide valla inimeste vaateid ja meeleolusid, aga ei kipu neist kõnelema.
“Tavaliselt inimesed tahavad ikka paremat saada,” poetab ta vaid. Ning siis lisab, et igas külas on oma õied ja mitteõied.
“Aga ma ei kaeba,” sõnab ta. “Naudin oma tööd. Minu jaoks on see töö ja hobi käsikäes”.
Rattaga naabermaakonnast
Raamatukogust üle tee minnes jõuab Pilistvere teise kõige käidavamasse kohta — A ja O kauplusse.
On kolmapäeva hommik ja rahvast just ei tungle. Täpsemalt öeldes pole poes mitte kedagi, kui müüja Merike Aermann välja arvata.
Mõnikord on poes ikka rahvast rohkem ka, kaks korda nädalas kaubapäevadel, reedeti ning nädalavahetusel.
“Külapoe kohta saame hakkama,” tõdeb müüja pigem positiivselt. Suvel on muidugi seis parem, siis käiakse pastoraadis laagrites, surnuaial haudu korrastamas. Jõulude ja aastavahetuse ajal on ka rohkem liikumist.
Ülejäänud ajal külastavad kauplust püsikunded, paljud neist pensionärid. Sellest poest saab ju peaaegu kõike, linna tuleb sõita vaid apteegis ja pangas käimiseks.
Mis aga kehvemal ajal teisiti, on see, et pudi-padi järele enam nii kergesti kätt ei sirutata. Võetakse piim, leib, sai ja vorst ning minnakse koju tagasi.
Kui müüja Merike Aermann kõik vorstid ja piimad müünud on, läheb ta samuti koju tagasi. Täpsemalt öeldes sõidab. Ja veelgi täpsemalt — jalgrattaga. Tubli 8 kilomeetrit, lausa naabermaakonda.
“See võimaldab tervislikumalt liikuda,” kinnitab ta.
