Parima festivalifilmi valivad televaatajad
Jätkates oma peateemat – olla põlisrahvaste unikaalsete kultuurikildude ellujäämise toetaja – on endiselt oluline koht ka lastel ja noortel, kellele korraldatakse õpitube ning näidatakse lastefilmide võistlusprogrammi.
Festivali põhikava toimub Pärnus ning võistlusfilmid linastuvad ka ETV ekraanil. Laureaatfilme ning rändkava saab näha 9.–22. juulini üle Eesti.
Auhinnatseremoonia kantakse ETVs üle 7. juulil kell 22.50. Enne seda, kell 22.45, algab rahvahääletus. ETV2 näitab samal õhtul kell 23.55 festivali
võidufilmi.
* * *
Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali eestvedaja Mark Soosaar, kes kuuluvad filme hindavasse žüriisse?
Alustaksin žürii Eesti-poolsest liikmeskonnast. Seekord esindavad meie riiki viis nii-öelda elavat klassikut: Andres Sööt, Enn Säde, Mati Põldre, Arvo Iho ja Valentin Kuik. Aukülaliseks on meie dokumentalistika isa Rein Maran. Nemad hindavad eelkõige välismaist loomingut.
Mitut filmi seekord festivalil hea tahtmise juures näha saab?
Umbes 80. Vähem küll kui varasematel kordadel, aga see-eest pikemad.
Kas suunitlus on ikka endine – etnograafia, folkloor ja sinna kanti kuuluv?
Mitte ainult. Nagu festivali nimetuski ütleb, on tegu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide kogumiga, see tähendab, et põhiteemaks on jätkuvalt põlisrahvaste ellujäämine.
Kui kaugelt seekord festivalikülalisi oodata on?
Täpset külaliste ringi ei suuda praegu ette lugeda, aga kui maade kaupa nimetada, siis osalevad Iisrael, Rootsi, Serbia. Nende maade esindus on ühtlasi žürii liikmeskond. Aga hindajaks on ka meie oma vaataja, rahvas, kes saab enda eelistustest teada anda
7. juuli hilisõhtul.
Kuus filmi võistlevad televisioonis ja nende teemaks on seekord elu Venemaal. Ning mitte sugugi Kremli telgitagune ja võimuvõitlus ega elu Moskva tänavail, vaid just lihtsate venelaste olukord tava-Venemaal. Paljukest me sellest ikka teame.
Kas 26. Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival erineb millegi poolest eelmistest?
Eks traditsioonid on jäänud ja põlisrahvaste ellujäämine on ka seekord põhiteemaks. Tahaksin siinkohal küll mainida kauget külalist Indiast, täpsemini ühest Himaalaja mägikülast, kus elab hulganisti üle saja-aastaseid inimesi. Kõige vanem neist peaks olema 120aastane.
Seal on juba aastatuhandeid kestnud omalaadne demokraatlik süsteem, mida nüüd üritatakse asendada tänapäevase demokraatiaga. Teiste sõnadega – tahetakse sealset osalusdemokraatiat asendada esindusdemokraatiaga.
Loomulikult paneb see külaelanikke kõhklema, kas maksab iidset ja ajaproovile vastu pannud süsteemi asendada millegi muuga. See muu, antud juhul esindusdemokraatia, kujutab ju endast süsteemi, kus vähestele on teatud ajaks antud kätte võim. Ja paraku püüavad need, nagu ikka, oma võimu kuritarvitada.
Eks selles filmis ole oma sõnum ka meie väikestele valdadele ja omavalitsustele. Jätkem meelde selle filmi nimi – “Bom”.
Üks tänavuse festivali eripära on muidugi ka see, et käimas on Eesti filmi 100. sünniaasta. Festivali logogi on just Pärnus filmitud üks Eesti esimesi filmikaadreid. Näeme neis Pärnu laulupidulisi sammumas mööda Rüütli tänavat Endla teatrimajast mööda. See maja oli siis just valmis saanud.
Teatavasti on Endla teatrimajal Eesti ajaloos väga suur tähendus. Just selle maja rõdult kuulutati välja meie riik. Kõike seda saab nüüd vaataja ka näha.
Kui Pärnus saavad filminäitamised otsa, rändab meie ettevõtmine teistessegi paikadesse – Haapsallu, Viljandisse, Otepääle ja mujale. Seal võib näha Eesti filmiklassikat.
Kui suurt osa neist ligi 80 filmist saavad näha need, kes festivalile ei jõua?
Ei oska täpselt lubada. Meie oleme sõltumatud televisioonist ja televisioon meist. Õnneks on varem juhtunud, et mõned festivalifilmid on televisioon ära ostnud. Ehk läheb seekordki nii.
Kui Pärnu juurde tagasi tulla, peab kahjutundega nentima, et siin ei ole ikka veel ühtegi arvestatavat kinosaali. Nii me näitamegi oma filme küll raekojas, küll mudaravilas ja Uue Kunsti Muuseumis.
Loodetavasti ei kannata selle pärast väga heade filmide sõnum. Sest mis on ühe hea dokfilmi ülesanne? Nimelt see, et vaataja peaks tunniks-poolteiseks unustama ära iseeenda ja elama kellegi teise elu. Oluline on, et see ei ole väljamõeldud elu. See peaks mingiks ajaks muutuma tõepoolest saalisolijatele lähedaseks – nii sünd, surm kui ka kõik selle vahele jääv.
Aga täpsemat infot festivalisündmuste kohta saab muidugi meie kodulehelt www.chaplin.ee.
- Neljapäeval, 5. juulil: “Luigelaul” (“Outro”, Venemaa 2011),
režissöör Julia Panasenko.
Kurb-ilus lugu 30aastasest Svetlanast, teda tabanud ravimatust haigusest ja neiu lahkumisest teispoolsusesse. Teeleasumist aitavad kergendada Svetlana ema, lähedased ja sõbrad. Nad teevad seda ehtsal vene moel, suure hingejõuga, täis usku elu kestmisse kõiges ja kõikjal.
- Reedel, 6. juulil: “Elagu antipoodid!” (“Vivan las antipodas!”,
Saksamaa 2011), režissöör Viktor Kossakovski.
Hinnatud vene dokumentalist Viktor Kossakovski on oma uue filmiga haaranud sarvist lausa globaalsel teemal. Autor valis neli punkti maakeral ja jälgis sealsete lihtsate inimeste elu.
Neist neljast paigast tõmbas Kossakovski mõttelised jooned läbi Maa südame ja filmis elu ka täpselt teisel pool planeeti. Nii said paarideks Baikali-äärne Venemaa ja külake Tšiilis, suurlinn Shangai ning jõeäärne asula Entre Rios Argentinas, vastastikku jäid ka Hispaania ja Uus-Meremaa, Hawaii ning Botsvana.
- Laupäeval, 7. juulil: “Seal, kus lõpeb Venemaa” (“At The Edge of Russia”, Poola 2012), režissöör Michal Marczak.
Dokfilm ühest Venemaa lummetuisanud
Jäämere-äärsest piiripunktist, kuhu saadetakse ajateenija Aleksei oma esimest teenistusaastat “nautima”. Noormees saab omal nahal tunda, mida tähendab kurikuulus dedovštšina. Filmi autor püstitab palju küsimusi. Näiteks: kus lõpeb hea nali ja algab julm kiusamine või milline karastamine karastab ning milline nõrgestab?
