Pärimusmuusika ei tähenda kandlega vanatädi metsa sees
Maili Metssalu ja Mari Tammar õpivad Viljandi kultuuriakadeemias. Hiljuti korraldasid nad Raplas pärimusmuusika Tule-Tee päeva. Kui selle päeva õhtul pool rahvamaja täit rahvast setu poiste muusika saatel krompsat-krompsat tantsumänguringis ühte sammu astus, jäi mulje me silme all tekkivast väest. Või on see vägi kogu aeg kusagil olemas...
***
MAILI ja MARI, millal esimest korda tundsite, et teie jaoks on tähtis te päritolu?
Maili: Mu vanaisa elab Mahtra külas ja ma olen kasvanud väga ühtse kogukonna liikmena. Ei ole olnud ühte konkreetset hetke, et "nüüd ma tunnen juuri", vaid need on mu eluvaatesse kasvanud väga loomulikult ja sügavalt.
Ema ja isa on jutustanud esivanematest ja perereisidel käies tutvustanud kogu Eestimaa ajalugu. Eks kõik alga ikka sealt, kus kasvatakse.
Minule on see patriotismipisik kindlasti ka Mahtra sõja radadelt külge hakanud. Näiteks sõna "verepõld" haarab ju väikese lapse fantaasia täielikult. Paneb mõtlema, et miks ja kes siin on oma võitlusi võidelnud.
Mari: Juba õige pisikesena kandsin ema tehtud rahvariideid ja olin nende üle uhke, need sümboliseerisid mulle mingit sorti pidulikkust. Sel ajal ma muidugi ei teadvustanud, mis neis riietes nii erilist on, aga nad olid erilised.
Teadlikumalt hakkasin oma juurte ja päritolu peale mõtlema ilmselt kuskil teisme-eas, kui algas oma identiteedi, individuaalsuse ja elu mõtte otsimine. Sellise õrna hipi periood oli, kui leidsin enda jaoks pärimuskultuuri ja -muusika.
Väga konkreetselt jõudis see maailm minuni tänu Margit Kuhi pärimusmuusikalaagritele ning Jüri Metssalule ja tema sõpradele, kellega koos siin-seal sain tunda, mis regilaul on.
Kas olete tunnetanud sidet mõne konkreetse esiema või -isaga?
Maili: Vanaisa on mulle väga kallis. Teisi vanavanemaid mul kahjuks enam pole, kuid vanavanaema elas 98aastaseks ja tema lood on sügaval mälupiltides. Kooli jaoks koostasime ka sugupuud, mille kaudu paljud esivanemate elupaigad ja
-sündmused tuttavaks ja tähtsaks said.
Mari: Minul selliseid konkreetseid sidemeid pole. Pigem ma kujutan endale ette arhailist eesti naist, kellel ei ole nime ega alati ka ühte ja sama nägu, aga tal on tema tööd, lapsed, väärikus, tema lood ja laulud. On nii, et esmalt tekib side ikkagi pillilooga, laulu või jutuga. Seda mängides, lauldes, jutustades tekib tunne, et oled pika inimketi kõige siinpoolsem lüli ja mida edasi, seda sügavamale ajalukku jäävad ülejäänud, kes on sama lugu laulnud, mänginud, jutustanud.
Saades aru, et mina olen osa sellest jadast ja et pärast mind, kui olen piisavalt tugev, tulevad järgmised inimesed, kes sama lugu laulavad, tekibki see side.
Mis oleks kolm põhilist asja, millega oma juurtetunnet kirjeldaksite?
Maili: See annab kindluse. Keegi on elanud selleks, et mina saaksin oma elu elada ja endale järeltulijaid kasvatada. Vahel, kui tekib kiiret elu elades pidetus ja väsimus, annab minevik jõudu.
Kui sellisel hetkel mõelda vanavanaema peale, kes väikeste lastega Mulgimaalt Mahtra raba äärsesse tallu elama tuli, maja üles ehitas, pere koos hoidis, lapsed koolitas ja seejuures 98aastaseks elas, siis tunduvad mõned üle jõu käivad koolitööd või suhtemured lapsemänguna.
Mari: Tunne väljendub tegudes. Esiteks õpin ma Viljandi kultuuriakadeemias pärimusmuusikat. Teiseks korraldan muusikasündmust Tule-Tee, kolmandaks kirjutan pärimusteemalisi artikleid ja aitan folk-rokk-punkansamblit Zetod pisut promotöös.
Mis tunne on laulda regilaulu?
Maili: Esimesed korrad laulsin kõndides. Teekäimise lauludest tegime Pakamäel Marje Reimundi eestvedamisel väravamängu, kuhu ta mind eestlaulma kutsus. Olin selline paras puberteet, juuksed mustaks värvitud ja vist olid ka metalsed ketid kaelas. Oli sügisene aeg.
Käisime Marjega koos kõndimas ja laulmist harjutamas, sest mikrofoni taga või teel laulmisel on päris suur vahe. Laulsin laulu "Haned kadunud", kus noorik käib mööda küla ja otsib oma linde taga. Kõndisin ja laulsin, kuni järsku kuulsin enda laulu sisse hanede ruugeid hääli. Nad lendasid üle mu pea! Sel aastal olid need esimesed, keda nägin. Ja nii juhtub regilauludega ikka - kui laulad hingest ja õigel hetkel, siis hakkab maailm kokku kõlama.
Regilauludesse on peidetud mingisugused kandvad rütmid, sõnumid, mida on ka tänapäeva maailma võimalik lahti kodeerida. Ja regilaul ühendab! Üks laulab eest ja teised saavad kohe järgi laulda, ka siis, kui nad ise laulu ei tea.
Viljandis laulame päris palju. Vahel teeme koos improvisatsioone ja paneme praeguse elu ka laulu sisse. Regilaul on nüüdseks saanud väga tugevalt mu osaks.
Mari: Iga regilaul ja sellega kaasas käiv lugu on erinev, seega ühtegi väga üldistavat tunnet ei ole. See meenutab pisut apelsini koorimist, et samm-sammult avastad enda jaoks midagi uut. Kuna regilaulul on tugev struktuur ja vorm, siis oma kordustega on ta pisut meditatiivne, aga see sõltub paljuski loost.
Miks pärimusmuusika teie jaoks tähtis on?
Maili: Selles saan olla ma ise. Ma tohin mängida nii, nagu sisemus ütleb. Autentsus on tähtis, tuleb teada, kuidas vanasti mängiti, aga siis võid teha ka oma arranžeeringu, mängida oma sisemuse järgi. Nendel kahel variandil tuleb vahe sees hoida.
Mängides viiulil, mis mul on sada aastat vana, tekib väga-väga sügav ja tugev tunne, mida on raske kirjeldada. Meie kursuse tüdrukute ansambli Nolens-Volensiga lauldes on samamoodi. Vahel vaatame pärast laulu lõppu üksteisele otsa, et "mis see nüüd oli, kus me kõik koos just ära käisime?", endal ihukarvad õnnestumistundest püsti.
Mari: See muusika aitab hoolida endast ja ümbritsevast, pakub eneseteostusvõimalust ja temas on talletunud ohtralt informatsiooni.
Aga iga päev ma ei mõtle sellele - ta on elustiil ja olemise viis, mis samas ei välista midagi muud. Igatahes ei tähenda pärimusmuusika kandlega vanatädi metsa sees. Ta areneb ja on noorte muusika väga-väga.
Ei vasta tõele, et pärimusmuusikud on hullult hipid, kannavad ainult kampsuneid ja käivad paljajalu.
Tegelikult võib pärimusmuusika olla vägagi dünaamiline, akadeemiline ja teaduslik - see sõltub palju inimestest. Eestis on mitu pärimusmuusikaga tegelevat koolkonda.
Mida eestlasele võiks juurde anda teadmine oma päritolust?
Maili: Rahu. Ei pea nii palju tõmblema, läänestuma ja edasi pürgima. Me oleme palju rohkemat väärt, kui hoiame seda, mis meil juba on. Näiteks loodus ja oma laulud-lood, pärimus. Sealjuures ei tähenda see surevat maailma. Kui mina laulan mõnd sadu aastaid vana laulu, siis sünnib ta iga kord uuena, praeguse aja lauluna. Nii ongi ilus, kui vanast saab uus, kuid sisetunne jääb samaks.
Mari: Hoolivust üksteise suhtes.
Mis on tänapäeval Eesti ühiskonnas valesti?
Maili: Noorte kasvatus. Väärtuseks ei peeta sisemist huvi. Noorel tuleb lasta ära tunda, mis teda päriselt huvitab, siis ei lähe ta n-ö kurja kätte. Ja kui vanemad oma lapsega ei tegele, siis ei saa kool ka nendega hakkama. Kui sul on laps, pead ta karjäärist ettepoole seadma. Kellel meist on vaja lapsi, kes oma tähelepanuvajaduse puudujääke teisi pekstes välja elavad. Armastame neid parem kohe!
Teiseks meie tarbimine, kile ja vaakum. Miks? Haigusi on meil ikka sama palju kui enne, nii et see pakendatud toit pole midagi aidanud. Immuunsussüsteem on hoopis nõrgenenud, kuna ta pole loomulike bakteritega harjunud. Lisaks saame saastatud keskkonna.
Ja hoolida võiks inimesed üksteisest rohkem.
Mari: Eestlased on nii hullupööra kinnised. Nad ei räägi oma muredest, selle asemel joovad, suitsetavad, töötavad ja sõidavad ennast surnuks. Lapselikku siirast rõõmu on liiga vähe. Ja üksteisest hoolimist, usaldamist.
Mida te kohe praegu Eesti ühiskonnas muudaksite?
Maili: Kõike seda, millest just rääkisin.
Mari: Lapsi peaks juba varases nooruses õpetama iseseisvalt mõtlema. Seda praegune haridussüsteem kindlalt ei tee. Mulle meeldib koduõppe ja Waldorf-koolide filosoofia. Need on süsteemid, mis annavad lapsele rohkem ruumi, valikuvabadust ja loomingulisust, samas õpetavad vastutust.
Täiskasvanud inimesed võiksid paljudes asjades näha peale musta ja valge ka miljoneid muid värve ja nüansse. Seejuures võiksid nad olla ka julgemad ja avatumad. Uskuge mind, et eestlased ei sureks nii noorelt, kui nad rohkem räägiks.
Kas on vahet, kas eestlane käib kirikus või on maausku?
Maili: Ma ei kasutaks sõna "maausk". Vana rahvausk ja kristlus ei ole vastuolus, vaid on pigem omavahel läbi põimunud.
Usk on sisemine teema. Kellelgi pole õigust öelda, mis on teise usu juures vale või õige. Kui sulle miski ei meeldi, siis ära seda ise usu.
Lõpuks me otsime ju kõik lihtsalt sidet millegi suurema ja paremaga. Juba kas või sellepärast, et ise paremaks saada, tunda, et keegi või miski annab jõudu. Usk kutsub tihti ka korrale, et kurja ei tehtaks ning et teistest ja iseendast hoolitaks.
Mari: Tuleb olla armastuse usku.
Nimetage kolm põhilist põhjust, miks eestlased võiksid olla õnnelikud.
Maili: Need on loodus, pärimus, targad inimesed...
Mari: Eesti naised on ilusad ja intelligentsed. Meil on väga hea must leib. Meil on väga väärikas pärimusainese kogu.
Kas maailm läheb hukka (mõtlen üleilmastumist, rahvaste segunemist jms)?
Maili: Maailm võib hukka minna pigem tarbimismentaliteedi pärast.
Mari: Kliima soojenemine on katastroof, aga globaliseerumine iseenesest ei ole seda. Pigem on hakanud inimesed just globaliseerumise pärast otsima oma identiteeti ja juuri. Rahvaste omavaheline suhtlemine on alati olnud vajalik ja pärimusmuusika on üks võimalikest keeltest. Nii et mina ei oleks üldse pessimistlik.