Parteipilet peaks kõigil taskus olema


Parteipilet peaks kõigil taskus olema
Parteikongressi paroodia fašistlikku parteipäeva matkival liidrite marsil särasid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Ees oli juhtorganite valimine ja ettekanded, kus sõnastati loodava erakonna programmseisukohad.Foto: Sven Arbet

Veel kukesamm, ja järgmise päeva lehtede esiküljed oleksid kirjutanud mitte Ojasoo ja Semperi lavastusest, vaid sellest, et Allar Jõks tegi uue partei.

Enne kui Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi “Ühtse Eesti” suurkogu lavastust Maalehe soovil arvustama asuda, tuletaks meelde, mis 7. mail Saku suurhallis kolme ja poole tunni jooksul aset leidis.

Õhtu algas osalt lavastatud videointervjuudega suurkogule tulnud inimestega. Etenduse juhatasid sisse Risto Kübara, Gert Raudsepa ja Marika Vaariku südamevalu-monoloogid meie praeguse poliitika seisu kohta.

Sellele järgnes Jaak Printsi juhatatud ja 45 minutit kestnud “Valmiskool VII”, kus nimeliselt pilati paljusid endisi või praegusi poliitikuid. (Eelmised valimiskoolid võib leida aadressilt www.eestieest.ee ning need on teostatud professionaalsusega, mille lähedale eesti politoloogid ei küüni – kiitus tekstide põhiautorile Eero Epnerile ja esitajale Jaak Printsile.)

Vängete sõnade saatel

Ainsa väljastpoolt truppi esinejana astus viimasena üles geoloog Rein Einasto, kes esitas mureliku “keskmise” eesti valija üleskutse luua üks uus ja parem erakond, kelle poolt oleks tõesti julge valida.

Seejärel mindi üle juhtkonna moodustamisele, kus demokraatlikema valimismehhanismina pakuti loosimist kõigi saalisviibinute vahel ja fortuuna tahtel “valiti” selliselt tagasi kogu vana “presiidium”.

Seotud lood:

Video Andres Mähari vängete vandesõnadega vürtsitatud “tõotusest” meenutas väljavõtet Delfi kommentaariumist ning algas muidugi Savisaare p...sse saatmisega ja lõppes ka iseenda samasse kohta läkitamisega.

Erakonna esimehe kandidaadiks esitati seejärel loomulikult Tiit Ojasoo ja siis saabus üllatusmoment. Tegeliku parteiloomise pinge ülalhoidmiseks ilmus lavale “miljonite lemmik” Indrek Tarand, ning kahetsedes, et on end juba Euroopale maha müünud, esitas esimehe alternatiivkandidaadiks Allar Jõksi.

Järgnes etenduse tipphetk – Jõksi programmkõne, milles ta erakordse avameelsuse (ja piisava demagoogiaga) ründas tänast Eesti poliitkultuuri ja -praktikat ning teatas, et ei taha loovutada Eestit professionaalseile poliitikuile, kes kuulavad ja ei kuule ning õigetele otsustele
eelistavad kasulikke. Tõdedes, et Eesti vajab uut jõudu, kutsus ta üles “demonteerima üheskoos demokraatia pidurid”.

Ojasoo “vastasprogramm” piirdus kena kujundliku “ratsa rikkaks” loosungiga.

Esimehe valikule haarati mobiiltelefonide abil demokraatlikult kaasa kogu saal.

Kui Ojasoo uuesti inimeseks sai ja maa peale langes, kõlasid etenduse lõpuks tema õpetussõnad, milles ta soovitas meil kõigil teha endaga leping selle suhtes, kuidas me tahame, et asjad Eestis peaksid olema ning käituma edaspidi selle lepingu kohaselt, tundes ennast mitte orjadena, vaid vabade inimestena.

Järgnes aplaus ja lilled näitlejatele – tavaline etenduse lõpp.

Kuidas seda arvustada?

On selge, et antud juhul pole tavalist teatriretsensiooni kirjutada mingit mõtet. Ilmselt oleks arukas analüüsida, mida ja kui täpselt toimunu peegeldas ja kuis edasi. Sest teisiti elamisele/käitumisele/valimisele meid kahtlemata üles kutsuti.

Lähtuma peaks seejuures just neist eesmärkidest, mida tegijad ise enda ette olid seadnud.

Algusest peale oli selge, et kogu aktsiooni pealisülesandeks oli paljastada mehhanismid, mille abil poliitikud ja reklaamifirmad meiega manipuleerivad, võitmaks endale toetust ja saavutada valimisedu.

Teiseks “paljastusobjektiks” oli võetud suurel osal rahvast püsiv usk, et kusagil on “messias”, s.t et on võimalik luua mõni parem ja puhtam erakond, kes tuleks ja hakkaks tegema “õigemat” poliitikat.

Oli ju ilmne, et selliselt uut erakonda luues astuks teatrirahvas samasse ämbrisse, mida ta paljastab. Taolise kartuse peletamiseks pakuti “loodava” erakonna loosungitena algusest peale populistlikke rumalusi.

Etendust ennast luues seisid tegijad vastuolude ees. Meie erakondade suurkogud on normaal­se mõtlemisega inimeste jaoks juba ammu muutunud igasuguse tõsiseltvõetava poliitilise tegevuse paroodiaks, nii et nende üleparodeerimine on keeruline.

Samas oli selge, et manipuleeritavuse paljastamiseks muud lahendust kui hoiatus­efektiga segatud paroodia polnuks vist olemas. Teisalt tuli lõpuni hoida pinget reaalse võimaluse suhtes, minna tõesti uue erakonna loomisele ja toimuva paroodilisust selle nimel kammitseda.

Loe veel

Tuleb tunnistada, et idee paljastada manipuleerimismehhanisme oli ennast eelneva kahe kuuga juba põhiliselt ammendanud. Seda saalis veel kord võimendada oleks ehk saanud äärmiselt riskantse võttega – lammutada sein pealtvaatajate ja näitlejate vahel ning hakata manipuleerima kogu saaliga, nagu seda tehaksegi erakondade suurkogudel.

Kunstiliselt oleks aga lavastus võinud sel juhul laiali valguda ja Ojasoo/Semper valisid traditsioonilise rangelt lõpuni lavastatud teatrivormi. Seetõttu jagati saalisolnud teadlikult kolmeks – juhtkond (näitlejad-manipulaatorid), noortekogu (selleks värvatud ja välja õpetatud sadakond manipuleeritavat) ja pealtvaatajad.

“Neljas sein” langes vahele ja meile näidati etendust sellest, kuidas parteijuhtkond manipuleerib oma liikmetega. Kunstiliselt muutus see veidi tüütuks ja noorte pidev aplaus ning püstikargamine segavaks, sest propaganda toimemehhanism paljastus ju kohe. Kõned olid ülearu pikad ja neisse peidetud loosungid konkreetse publiku jaoks liiga rumalad.

Paraku ei suutnud ka enamik näitlejaid (kiitus Sergo Varesele ja Tambet Tuisule!) kõnesid esitada sellise veendumusega, et me oleksime uskunud neid endid sellesse uskuvat. Selles mõttes mängis geoloogiaprofessor Einasto oma kõnega “profid” ilmselgelt üle, nii et ma ei saa tänaseni aru, kas ta oli oma naiivses usus uue partei võimalikkusse siiras või sooritas lihtsalt lavastaja poolt ette nähtut (pisut ehmatav, kui tegu olnuks mõlemaga).

Alates Einasto kõnest tekkis taas lootus, et ehk on lavastajad siiski valinud poliitilisele teatrile omasema ja efektsema formaadi – “lavastuse lõpp on lahtine ja sõltub publiku valikust”.

Muidugi oli selge, et Ojasoo ise parteid asutama ei hakka. Kuid tunnistan, et ootasin julgust lõpuni minna ja kontrollida, kas publik on valmis parteid looma ja sellele järgnevat teatripoolset “šokiteraapilist” hinnangut messiaseusule.

Enamik saali kogunenuid ennast muidugi lihtpropagandast s.t Ühtse Eesti valimisloosungeist mõjutada poleks lasknud. Kuid valmisolek alluda keerukamale manipulatsioonile – erakonna loomisele – oli minu arvates üsna suur (seda näitas ka “esimehe hääletamine”, kus Jõks sai 1500 otsehäält). See jõudis haripunkti Indrek Tarandi lavale ilmudes (au talle eneseparoodias osalemise eest!) ning Jõksi tribüünile tõustes.

Võimas kõne

Endise õiguskantsleri kõne oli esmapilgul niivõrd tõene ja võimas, et nõrganärvilisemad oleksid valmis olnud pärast seda vist barrikaadidelegi minema.

Kahuritule ettevalmistusena oli ju etenduse esimese tunni jooksul mõnitatud, pilatud ja viha äratatud kõigi erakondade ning nimeliselt paljude poliitikute vastu (vahel eetika- ja maitsepiire ületavaltki. No milleks NO-teatrile vanad anekdoodid Toomas Savist ja Arnold Rüütlist?).

Jõksil oli mängus palju, veel kukesamm, ja järgmise päeva lehtede esiküljed oleksid kirjutanud mitte Ojasoo lavastusest, vaid sellest, et Jõks tegi uue partei. Telesaate “Mõtleme veel” fenomen, kus Savisaar Rahvarinde lõi, oleks 7. mail võinud
korduda.

Jõks muidugi mõistis, et ta on “rollis” ja teadis, et lavastuse kontseptsioonist lähtudes oleks Ojasoo “erakonna loomise” lõpuks välja naernud.

Aga kas ta valetas meile oma kõnes, öeldes, et Eesti vajab uut jõudu ja tegelikult arvas nagu Ojasoogi, et uut messiast oodata on rumal?

Kuid mida siis teha – valida teatri poolt suhteliselt tasakaalustatult täislastud (suurematele rohkem ja väiksematele vähem) erakondade vahel? Või püüda üles ehitada kodanikuühiskond ja rajada oma külaväljakule kiigeplats, nagu soovitas Ojasoo?

Kena küll, kuid aasta pärast on valimisnimekirjades ju ikkagi needsamad erakonnad ja samade äramõnitatud tüüpide käest tuleb minna küsima luba nii kiigeplatsi detailplaneeringuks kui ka ehituse rahastamiseks.

Muidugi ei saa ega pea teater andma mingeid käitumise valmisretsepte, ta peab panema mõtlema ning selle efekti saavutasid Ojasoo/Semper sajaprotsendiliselt.

Teatri- ja poliitikakriitik on kohustatud edasi mõtlema. Usk uude messiasse on muidugi rumal. Uut parteid on mõttetu luua, sest erinevalt eurovalimistest, kus ka üks on võitlusväljal sõdur, peab Riigikokku saamiseks nimekirjas olema üle kogu Eesti vähemalt 100 inimest ja seepärast kleebib end suvalisele ausale liidrile kohe külge tohutu hulk avantüriste ja aferiste.

Aruka inimesena teab Jõks seda ja arvan, et seepärast ongi tema kukesamm seni astumata. Kuid järgneda tema ema eeskujule ja hääletada valimistel nende erakondade poolt, kes kindlasti Riigikokku ei pääse, sest need ei saa vähemalt kurja teha, pole minu jaoks samuti tõsiseltvõetav. Nagu ka Ojasoo pakutud leping iseendaga, et olen aus ja ütlen alati välja oma arvamuse.

Kas siis väljapääsu polegi?

Tolstoilikku ideoloogiat, et ühiskonna paranemine algab iseenda parandamisest, on täis kõik esoteerilise kirjanduse letid.

Tulin etendusejärgses mõtiskluses järeldusele, et kui me tõesti ühiskonnas midagi positiivsemaks muuta tahame, siis peaks koos Ojasoo pakutud lepinguga meie taskus olema ka parteipilet, sest erakondlikust demo­kraa­tiast pole valitsemiseks midagi jätkusuutlikumat leiutatud.

Nii et vastavalt oma maailmavaatele astugem erakondadesse, püüdkem neist praegustest bolševistlikest karjääri­struktuuridest teha euroopalikud parteid ja nõudkem kõigepealt valimissüsteemi muutmist selliseks, et me saaksime Riigikokku valida näiteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi, ilma et nad NO99 maha jätma peaksid.

Muidugi kõlab praeguses “sundparteistamise” õhkkonnas mõte vabatahtlikult erakonda astuda ilmselt naeruväärsena ja meenutab lavastuses “GEP” kõlavat üleskutset teha eestlaste väljasuremise vältimiseks võimalikult paljudele naistele lapsi. Aga – sel juhul jäävadki praegused parteilased meid valitsema, lihtsalt virin või pila ju ei aita.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare