Päts, Joala, Masing – võõrvõimu paine all elanud suurkujud ilmusid sel suvel korraga teatrilavadele

 (9)
Lavastuses astub VEF-raadiost välja Märt Avandi, võtab Jaak Joalalt laulujärje üle ja on Joalast Joalam.
Lavastuses astub VEF-raadiost välja Märt Avandi, võtab Jaak Joalalt laulujärje üle ja on Joalast Joalam.Gabriela Liivamägi

Kostja ja hiiglane, Uku ja hiiglane, Jaak ja hiiglane ... kõiki kolme suurmeest, kes ilmuvad selle aasta suveteatri lavale, saadab muu hulgas kommunistliku nõukogude võimu valus paine.

Tegelikult on mu jaoks küsimus neid nelja lavastust näinuna see, kas me, eestlased, oma praeguste teadmistega tahame üldse tunnistada, et meil on olnud suurmehed.

Poliitik, president Konstantin Päts – Viinistu katlamaja laval Peeter Tammearu. Intellektuaal, polüglott, filosoof, luuletaja Uku Masing – Saueaugu teatritalu laval Aleksander Eelmaa. Muusik, eluajal kuulsaim ühel kuuendikul planeedist, laulja Jaak Joala – Narva Kreenholmi manufaktuuri siseväljaku laval Märt Avandi.

Otsapidi kuulub mu jaoks sesse ritta ka kirjanduslik suurkuju Toomas Nipernaadi – Tori Linnamehe puhketalu mänguruumis on see Pääru Oja. Tõsi, tema ei võidelnud võõrvõimu vangla painega, vaid oma deemonitega. Uute maailmade loomise säde aga kandis teda niisama nagu kolme reaalselt eesti keeles kõnelenud ja elanud suurmeest.

Toomas Nipernaadi (Pääru Oja). TEMUFI
Seotud lood:

Tegelikult on mu jaoks küsimus neid nelja lavastust näinuna see, kas me, eestlased, oma nüüdsete teadmistega tahame üldse tunnistada, et meil on olnud suurmehed. Või oleme ajaga võidu joostes jõudnud arengujärku, kus uus aeg peab tootma uusi kangelasi?

Samas neli uut näidendit rahvale kangelast otsimas või nende käitumismotiive kompimas on iseenesest märk, et aeg on käes. Lavastamis- ja tõlgendamisvabaduse andis kõigile neist ilmselt ka see, et ükski näitekirjanik või dramaturg, ei Mart Kivastik, Priit Põldmaa, Ivar Põllu ega ka Ott Kilusk ei määratle oma teost dokumentaalseks. Ja ilma dokumentaalsuse sugemeteta ei saa ka ükski – kui Nipernaadi dokumendiks pidada Gailiti novelle ja Kaljo Kiisa filmi.

Kreml ja Kremli ööbik

“Kostjas ja hiiglases” on kunstnik Ervin Õunapuu söega joonistanud pisut kiivas Moskva Kremli, mis projitseeritakse multiplikatsioonina hiigelsuurele mänguruumi kohal kõrguvale rõduekraanile.

“Kremli ööbikutes” on stseen, kus laulmisest ja Venemaa muusikatehase hammasrataste vahelt välja astunud või välja tõugatud Jaak Joala iseloomustab oma õpilastega vesteldes muutunud aega minu arvates üsna täpselt. Tõsi, Ivar Põllu on selle dialoogi dateerinud aastasse 2001.

“Jaak: Muidugi. Sinu töö on olla staar. Sa ise ei ole keegi. Tippe pole enam. Püramiidi tipp on ära lõigatud. Igal pool. See on nagu platoo. See on staaride platoo. Sa käid tööl staaride platool.

Koit: Aga see on ju tore, et pole enam tippu. Kõik on võrdsed. See on uus maailm, vaba maailm.

Jaak: See pole mingi vabadus.

Saueaugu tearitalu laval kõneleb Meister ehk mees, kelle prototüübiks on Uku Masing, kuidas inimesed ei viitsi ennast vaevata targemaks saamisega.

Koit: Sellepärast sa oledki nii kuri, et pole enam selliseid endisi staare, kelle pärast enesetappe tehti ja üksteist jalge alla tallati?”

Vana ja filosoofilist Jaaku mängib selles ja teistes vestlustes oma õpilastega Juss Haasma.

Loe veel

“Kostjas...” on stseenid, kuidas Vene võimurid ja ka Lääne otsustajad president Pätsi üksi jätavad, kahvlisse mängivad. Need, kes nägid ja kirjutasid, on kahelnud, kas see kõik ikka käis Vene tegelinskite poolt nii robustselt ja purjuspäi. Aga lavastaja võttena kõrvutada meie presidendi väärikust ja Rooma õigusest hoolimist purjus röövlikamba lällamisega, kes ei hooli millestki, on teatraalne, ja ma usun, et ka praegust aega iseloomustav. Diplomaatiliste nootide esindajad ei ole tänapäeval ehk avalikult ülbed, aga see, et kokkulepped ei pea ... mine tea.

“Ööbikutes” on kolm kummalist tegelast, muusikatööstuse juudi moega otsustajat, rahakogujat. Ivar Põllu oma näidendis nimetab neid süsteemiadministraatoriteks. Kostja Vene saadikud on mingil moel samasugused põrgu saadikud.

Saueaugu tearitalu laval kõneleb Meister ehk siis mees, kelle prototüübiks on Uku Masing, kuidas inimesed ei viitsi ennast vaevata targemaks saamisega. Ütleb, et enamik inimestest on lapsed. Meister: “Maailmas on olnud vaid paar tegelikku täiskasvanut: Laozi, Buddha ja Jeesus Kristus võib-olla ka. Ülejäänud inimkond on oma arengutasemelt umbes kuueaastane, korrutab muudkui miks ja miks ja sellega nende filosoofia piirdubki.”

Uku Masinguna on Saueaugu teatritalu laval Aleksander Eelmaa.

Põhjuse ütleb Masing seal talulaval ka: hirm takistab. Klammerdumine igapäevase ja tühise külge muudab inimese nõdraks. Siin vist tuleb mõistmiseks öelda, et Uku Masing oli nõukogude võimu ehk siis okupatsiooni ajal sisepagulane, tema luuletusi ja kirjutisi ei avaldatud, teda ei võetud tööle Tartu ülikooli, ta ei pääsenud välismaale ja isegi teoloogiatudengid käisid mingil ajal tal Taevaskojas külas nõnda, et keegi ei teaks...

See on romantika

Kangelastele annab laval värvi nende romantilisus. Jaak Joala romantilisus avaldub tema laulutekstides. “Ööbikud” ongi nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult sellele üles ehitatud. Ivar Põllu on näidendit kirjutades lähtunud asjaolust, et laulja on see, millest ta laulab. Ja selles on valu sees. Maguski valu, traagika...

Jaak Joala laulutekstid on suures enamikus – tuleb nii välja – üksindusest. Vaid pisike näide siia: “Sa võid öelda, et kord saabub päev, mil üksi jääd. / Et unest ärgates kord enda ümber tühjust näed. / Ma kõike tean, kuid meeles pea, / kõik mis halb, mis hea, meist kõik kord möödub.”

Tõsi, ka Joala laulis seitse korda päevas vahel laulu “Besame mucho”. Mulle pööraselt meeldis, et “Kremli ööbikute” lavastus togis labast kommertsi tema enda relvadega. Stseen, kuidas Joalaga ühel kontserdil esinenud Kuldne Trio kiitleb oma hitiga “Pese mu selga”, on vaid üks näide sellest.

President Pätsi romantiline pool avaldub selles, kuidas ta ennast Kadrioru kabinettides hästi ei tunne ja unistab Kloostrimetsa talust ja talupidamisest. Siin on üsna selge, vähemalt väline paralleel ühe teise Eesti presidendi ja tema Ärma taluga. Toomas Nipernaadigi räägib ennast suure talu peremeheks ja jätab oma Kati hiljem vanale peremehele naiseks, sest loomad ja nende eest hoolitsemine on selle naise maailm.

Uku Masing usub, et on saadik Magellani pilvest. Ei ole kummaline, kui seda teeb sellise mõttehaardega mees.

Kui talulaval tuleb jutuks, et keele õppimiseks on parim viis luuletusi valjusti lugeda ja pähe õppida, ütleb Meister Masing: “Mõelge vaid, kui meie Nõukogude õigus oleks ka värsis... Töö kodanikule nii kohus on kui au. / Kes tõrgub töötamast, ka söögist võtku paus.” Ja tal külas olev Vidrik (noor näitleja Elar Vahter), kes ilmsesti on ka noor luuletaja Jaan Kaplinski, täiendab: “Ja sotsialismi põhimõte kehtiv on me maal: / riik röövib töölist igal võimalusel, kus ta saab, / kuid palgapäeval kopiktäpse tasu ulatab.”

Neli lavastust, neli keelt

“Kostja ja hiiglase” lavastaja Aleksandr Ogarjovi lavastajakeel on kindlasti kõnealustest lavastustest kõige ootamatum. On kõige tinglikum. See keel on suurteose keel, dokfilmi keel ja mustvalge pisikeste värvilaikudega keel.

Konstatin Päts (Peeter Tammearu) on saunastseenis on kui vana roomlane. Mats Õun

Mul on tunne, et lavastaja on valinud selle ekspressiivse ja modernse stiili, et anda edasi 1939. aasta atmosfääre. Koostöös kunstnik Ervin Õunapuu, helilooja Ardo Ran Varrese ja valguskunstnik Priidu Adlasega luuakse üliteatraalne lavamaailm, milles tark Eesti riigi asutaja Konstantin Päts ei saagi ennast mugavalt tunda.

Lavastaja paneb väärika mehe presidendi ametitunnusteta olukordadesse ja kostüümidesse, riietab saunalinasse ja kimonosse. Ta näeb hirmuunenägusid sotsialistidest.

Presidendi kangelaslikkust ja tõesti – kui soovite –, märterlust näitab see, et ta ei kasuta võimalust põgeneda. Haigusest ja tüdimusest hoolimata teeb ta oma otsuse ise ja sellest lavastusest jõuab minuni ka see, et mees usub oma otsuse mõistlikkusesse.

Kostjat ümbritseb kurjus, Meister Ukut raamatud ja elus, lõpmatu ilmaruum, Jaaku värvilised vilkuvad tuled.

Üks “Kostja” lavastuse põhikujundeid on maadlusmatt – ümmargune, suur, valge, üsna tihti prožektori punktvalguses.

“Kremli ööbikute” keskpunkt on pöörlev lava, millest saab ühel hetkel karussell, kust maha astumine võrdub kaela murdmisega. Ja lava-Jaagud laulavad kordamööda, et tähtis on jääda iseendaks. “Кружиться, кружиться карусель, и мелькают дни быстрее...” Olgu öeldud, et kogu selle lavastuse tekst jõuab vaatajateni nii eesti kui ka vene keeles, toeks subtiitrid.

Ma vist olen unustanud siiamaani öelda, et Saueaugu lavastuse nimeks on “Ilmavõõras”. Noor lavastaja Ringo Rammul kasutab mõnuga just selle lavaruumi võimalusi. Tema kangelane ei põgene saunalavale, vaid oma pisikesse kabinetti.

Aeg-ajalt valgustab mänguruumi päris valgus ja kui laudauksed lahti lüüakse, ka värske õhk, et hingata. Uhke on, et kui uksed avatakse kahelt poolt maja, tekib puhastav tuuletõmbus, milles täiskasvanud teelolijate kohustuseks on püsti jääda.

Kostjat ümbritseb kurjus, Meister Ukut raamatud ja elus, lõpmatu ilmaruum, Jaaku värvilised vilkuvad tuled.

“Kremli ööbikute” lavastusega hakkab üsna ootamatult kaasa kõlama sõna “tööstus”. Kreenholmi manufaktuuri seinad ja aknad, mis on elusaks lavastatud, kõnelevad vastuolust, mida laval otsesõnul ei nimetatagi – muusika ja muusikatööstus. Kas on võimalik, et muusikatööstus ei tapa muusikat ning kas üldse on võimalik, et muusikatööstus ei tapa muusikut?

Minu jaoks oli “Ööbikute” lavastuses ka vastus ja selle andis Märt Avandi Jaak Joala. Tundub, et üsna meelega oli laval ka kaks teist Jaaku (Juss Haasma ja Priit Strandberg), kes muutusid, aga see Jaak, kes oli Märt, jäi üleni valgesse ülikonda – jäigi, mitte ei mänginud, et võib-olla on võimalus, et hea võidab. Ja muidugi andis sellele erilise väe, kuidas Märt Joalana laulis – ta tõusis väga kõrgele. (Eraldi tahan siin välja tuua, et sellisesse kõrgusesse aitas Märdil tõusta lauluõpetaja Toomas Voll.)

Üsna seesama fenomen oli hoopis kammerlikumas, Masingust kõnelevas lavaloos. Teadmine, et on võimalik ärkvel olles elada, jõudis kohale tänu Aleksander Eelmaa olemisele ja Saueaugut ümbritsevale õhule – Sass ei mänginud meistrit, ta oli.

***

Ma ei saa siin lahti kiusatusest kirjutada, et “Kostja ja hiiglase” esietendust vaatasid praeguse Eesti noorepoolsed valitsejad. “Kremli ööbikute” esietendusel hakkasid 2000 pealtvaataja seas silma Tiit Vähi, Siim Kallas, Edgar Savisaar, Jaak Allik...

Või pole see tähtis? Polegi. Aga kui meil on olemas vana ja noor tarkus, kui on neli lavastust, mis räägivad Eesti riigi ajaloo suurtest poegadest (kõigis neis on üsna tähtsal kohal ka naised, aga neist lihtsalt ei mahtunud siin kirjutama), siis eri põlvkondade praegused suured pojad võiks kokku saada. Ehk siiski oleks veel teisi teid peale paljuräägitud ühiskondliku arengupeetuse ja maailma infantiilseks muutumisega kaasajookmise tee...

Üks tähelepanek veel. Noorte üsna samas valguses tehtud “Toomas Nipernaadi” ja “Ilmavõõras” olid esitatud pastelsetes toonides, juba meistrite tehtud “Kremli ööbikud” ja “Kostja ja hiiglane” kasutasid aeg-ajalt hoopis karmimaid värve.

“Kostja ja Hiiglase” üks paljudest, aga mu jaoks kõige võimsam visuaal oli, kui Päts kimonos seisab ja seinale projitseerub tema hiigelsuur vari. Minu jaoks oli mõte selles, et me peame elus enim maadlema hiiglasega, kes elab meie endi sees.

Noor lavastaja Peep Maasik lõpetab oma “Toomas Niper­naadi”, lastes Pääru Oja Too­ma­sel tunnistada, et niikaua kui ta elab ja hingab, jääb ta ikka hinges ootama oma Seeba kuningannat, ja siis ütleb: “Ela hästi, Maret! (Inriidile.) Lähme, või ma jään igaveseks siia hurtsikusse ning ükski vägi ei suuda mind siit enam välja kiskuda.”

Kokkuvõttes saab öelda, et taas otsitakse teatris vastust igavestele küsimustele: kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme? See kõik kokku kosutab hinge ja annab lootust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare