Pätsi-aegses Eestis löödi hiromantidele kamm turja
Sõjaeelsed soliidsed ajalehed oma lehesabades horoskoope ei avaldanud ja staarnõidadest portreelugusid ei kirjutanud. Kuid kaardimoorid ja muul moel ennustajad olid siiski kohal igal laadal ning hiromandid võtsid kliente vastu oma erakorterites. Toonasest ajakirjandusest jääb mulje, et soolapuhumine võttis iseäranis suured tuurid üles majanduskriisi saabudes.
Teenistus oli neil hea
“Majanduslikult raske aeg tööpuuduse ja sõjavõimaluse ähvardusega on loonud olukorra, kus igasugused selgeltnägijad, ettekuulutajad ja muud sedasorti inimesed käivad mööda maad ja linnu,” kirjutas Postimees 1932. aasta maikuus.
Ajaleht rõhutas, et hiromandid ise teenivad rahva vaesuse, rumaluse ja õnnetuse pealt sageli erakordselt hästi. 1933 veebruaris valgustas Postimees näiteks tol hetkel Viljandis pesitsenud hiromandi Oskar Nurme (varjunimega Joga) teenistust. Nurm olevat teeninud regulaarselt 300 krooni kuus, Võrus elutsemise päevil aga lausa 900 krooni kuus.
“Mees võtab visiidist 1 kr. ja horoskoobi koostamise eest vabatahtliku maksu. Ta klientideks on jõukamad ja haritud isikud. Nurm on kaunis väikese haridusega,” märkis Postimees, lisades, et see hiromant on sündinud Pärnumaal Sauga vallas kõrtsmiku pojana.
Viljandi hiromant Andrei Allik (pärit Läänemaalt Veltsa vallast, viieklassilise kihelkonnakooli haridusega mees) olevat samuti nautinud suurt menu, teda olevat külastanud isegi kooliõpetajad. Postimehe andmetel teenis ta keskmiselt 80 krooni kuus.
1932. aasta sügisel juhtus kurioosne lugu Tänassilma laadal. Sinna oli kahel veoautol kohale sõitnud loomaaed Tartust, ent kuna vallavalitsus ei andnud loomaaiale esinemiseks luba, jäid elukad laadarahval nägemata. See-eest tegutses suure eduga koos loomaaiaga kohale sõitnud kaardimoor-tulevikuennustaja, kelle päevasissetulek oli ulatunud 60 kroonini.
Hiromandid rändasid 1930ndate alguses ka lihtsalt külast külla ja alevikust alevikku.
Oma jutu järgi olid nad alatasa “otsekohe välismaale sõitmas” – küllap tõstis säärane legend nende autoriteeti. “Peaaegu igale ennustatakse väga roosilist tulevikku: saate lähemal ajal raha, teenistuskoha, kosite rikka naise, saades kaasavaraks maja, talukoha jne,” kirjeldas Postimees. “Mõnel hiromandil on harjumuseks igale inimesele ennustada: saate lähemal ajal maja ehk talukoha.” Nii roosilise tuleviku ennustamise eest nõuavad ennustajad keskmiselt 50 senti kuni üks kroon.
Tavalise astroloogia, kaardipanemise ja käevaatamisega liitus 1930. aastatel ka usuline külaprohvetlus, millega mõnelgi korral kaasnesid kelmused.
Näiteks 1932. aastal paljastas politsei sulikamba, kes pettis kergeusklikelt varasid välja Narvas, Rakveres, Võrumaal ja Viljandimaal. Nad tuginesid raamatukesele “Marie Normani ilmutused”, mille olid välja andnud Marie Norman ja August Kasvandik.
Sulid sõiduvees
Raamat ennustas peatset maailmalõppu ning tuhandeaastase rahuriigi saabumist. Sulid levitasid seda sõnumit ning soovitasid inimestel oma talud ja majad müüa ning annetada saadud raha “jumalariigi heaks”.
“Juurdlusega on tehtud kindlaks, et mitmed isikud on oma majapidamised ära hävitanud selle õpetuse mõjutusel,” nentis leht.
Hiromantia levik saavutas sellise taseme, et 1933. aasta 12. novembril pidas magister Aleksander Elango Tartu rahvaülikoolis avaliku loengu teemal “Mida arvata hiromantidest, käevaatajatest, “tõeprohvetitest” ja kas on üldse võimalik ennustada tulevikku”.
Tulevane pedagoogikateadlane lausus: “Miks inimesed aga lasevad endid petta meie hiromantide poolt? Kergeusklikke meelitab kindlasti see müstiline aupaiste, millega “tõeprohvetid” püüavad endid reklameerida ajalehtede kuulutustes. Pannakse pähe turbanid, selga “kassikullaga” tikitud mantlid ja võetakse tiitliks “professor” – ning rahva petmine võib alata.
Muidugi on seesugune “prohvet” tulnud Indiast – nii seisab kuulutusel –, kuigi “ilmatark” vaevalt teab kaardiltki näidata, kus niisugune riik võiks asuda. On tõsiselt kahju, et meil puudub paragrahv, mille järgi võiks seesuguseid vastutusele võtta.”
Elango soovitud paragrahv astuski jõusse 1937. aasta 16. veebruaril. Sel päeval ilmus sisekaitse ülema sundmäärus, mis keelas “kaarditargana, selgeltnägijana, hiromandina, astroloogina, grafoloogina, okultistina, lõvesselangejana, tuusijana, lausujana või mõne muu nimetuse all ettekuulutajana” tulviku ennustamise või oleviku ja mineviku “mõistatleva” seletamise varalise kasu saamise sihiga.
Juba sama aasta märtsis rakendati sundmäärust kogu selle karmuses kolme Tallinna hiromandi suhtes, kes olid jätkanud klientide vastuvõttu ning ka reklaamkuulutuste avaldamist välismaa ajakirjanduses.
Selgeltnägijad Oskar Nurm ja Nikolai Schutškin said karistuseks 1000 krooni trahvi või 90 ööpäeva aresti, hiromantia “professorit” Aleksander Peepu karistati 500 krooni trahvi või 60ööpäevase arestiga. Ühtlasi keelati meestel elamine kaitseseisukorra piirkonnas (s.t pealinnas).
Nägid tulevikku ette
On irooniline, et vahetult enne ennustamist keelava sundmääruse avaldamist tõi Postimees teate selgeltnägijatest, kes tõepoolest nägid tulevikku ette. 1937. aasta jaanuaris ilmus sõnum, et Koiolas rändasid talust tallu “kaks korraliku välimusega noormeest, kes müütasid raamatuid ja kõiki muid trükitöid, kus räägiti maailma lõpust.
Mehed seletasid, et nelja aasta pärast tulevat teine samasugune suur maailmasõda, kui seda oli 1914. aastal. Edasi selgitasid mehed, et kes tahab, et see sõda õnnelikult mööduks, see pööraku baptisti usku ja palugu alati.”.
