Meie Eestis oleme mõjutatud, ehk sellepärast ka tihti väheobjektiivsed. On ülihea meel, kui suudad vaadates ilma pingutamata “hurraa!” hüüda – ma ju teadsin, et see, mis näen, vaid kinnitab mu arvamust ja isegi ületab eelarvamust.

Jaan Kruusvall, ma usun, oli õnnelik mees, et nägi ära oma näidendi “Tasandikkude helinad” lavastuse Saueaugu teatritalus. Kui ta aprillis suri, siis mõtlesin ühele jutuajamisele Drakadeemias õppiva neiuga, rääkisin talle Jaan Kruusvallist, napi sõna kunstnikust ka draamakirjanikuna ja tema näidenditest. Tüdruku jaoks oli see uudis, avastamata maa. Kruusvalli näidendid olid tema eluajal klassika, kui ta suri, oli tunne, et nüüd on sellise tasemega eestikeelsetel näidenditel ots peal.

Ja siis saatis Margus Kasterpalu lugeda Tõnu Õnnepalu näidendi “Sajand”, küpse kuulsa kirjaniku esiknäidendi. Kruusvall ja Õnnepalu ei ole sarnased pealiskaudsel hinnangul, aga ometi on Õnnepalu esiknäidend omamoodi austusavaldus ja isegi jätk sellele, mida tegi eesti dramaturgias Jaan Kruusvall. “Sajandis” on sees me Eesti elu märkamine, kihtide paksus, on palju sõnu küll, aga on ka hästi tähtis sõnadetagune maailm nagu Kruusvallil. Nii Jaan Kruusvalli kui Tõnu Õnnepalu näidendis on osad, mis mõeldud andekatele, meie suurtele näitlejatele.