Pedagoogiline poeem püüdis lutsu
Mina olen sellel aastal teatris otsinud endas oskust mitte võrrelda, vaid vaimustuda sellest, mis laval on, siin ja praegu. Tunnistan, et see pole kerge. Ikka on eelteadmised, eelarvamused. Eesti teatril läheb välismaal ülihästi. Seal ei tulda teatrisse teades, et Ervin Õunapuu on väitlev ateist, et Hendrik Toompere on kuulsast teatridünastiast, et Tiit Ojasoo teeb poliitilist teatrit, Margus Kasterpalu pole lavakoolis lavastamist õppinud...
Meie Eestis oleme mõjutatud, ehk sellepärast ka tihti väheobjektiivsed. On ülihea meel, kui suudad vaadates ilma pingutamata “hurraa!” hüüda – ma ju teadsin, et see, mis näen, vaid kinnitab mu arvamust ja isegi ületab eelarvamust.
Jaan Kruusvall, ma usun, oli õnnelik mees, et nägi ära oma näidendi “Tasandikkude helinad” lavastuse Saueaugu teatritalus. Kui ta aprillis suri, siis mõtlesin ühele jutuajamisele Drakadeemias õppiva neiuga, rääkisin talle Jaan Kruusvallist, napi sõna kunstnikust ka draamakirjanikuna ja tema näidenditest. Tüdruku jaoks oli see uudis, avastamata maa. Kruusvalli näidendid olid tema eluajal klassika, kui ta suri, oli tunne, et nüüd on sellise tasemega eestikeelsetel näidenditel ots peal.