Peeter Ernits: Varsti tulen oma maalidega välja!
Põlisest loodusemehest ja ajakirjanikust Peeter Ernitsast oleks võinud hoopis arst saada. Tema pere koosnes ju meedikutest.
“Loomulikult taheti minustki arst teha,” tunnistab mees.
Vähitohtrist isa viis poja enne tolle ülikooli astumist lausa kohtumisele oma kursuseõdede ja -vendadega. Noormeest töödeldi kõvasti. Arstiamet annab ju leiba iga võimu ajal!
Kodused olidki veendunud, et Peeter-poiss viib paberid just sellesse teaduskonda.
“Aga mina tegin kõrvalepõike ja astusin hoopis bioloogiasse,” meenutab Ernits. “Muidugi oli isa hirmus pettunud.”
Arstide uue põlvkonnata pere siiski ei jäänud. Selleks õppis Peetri noorem vend Martin, kes töötab kirurgina Ameerika Ühendriikides Hamiltonis.
Raamatud välja, saapad kotti
Väike protestivaim ning oma raja ajamine saatsid Ernitsat juba poisist peale. Kooliajal oli tal hirmus palju huvisid. Kõige rohkem tõmbas teda aga metsa.
“Emale ütlesin ikka, et esimene tund jääb ära. Eriti kevadisel ajal ootasin, kui vanemad tööle läksid, pistsin õpikute asemel kotti säärikud ja teksapüksid ning sõitsin hoopis Vääna või Aegviidu metsadesse.”
Seal uitas ta terveid päevi. Kodulähedane Pääsküla raba oli koolipoiss Peetril põhjalikult läbi käidud. “Kaugete metsavahikordonite pered võtsid mind omaks ja kohtlesid kui lähedast,” tõdeb ta.
Pilti sellest, kelleks tulevikus saada, tol ajal veel polnud. “Tahtsin saada kunstnikuks, tahtsin kirjanikuks. Ka arhitekti elukutse paelus mind mingil ajal.”
Need mõtted pole teda jätnud päriselt tänini.
Koolis aga eriti hiilgavalt asjad ei läinud, keskmine hinne kõikus kolme-nelja vahel. Keskkooli lõpus sundis hirm sattuda Vene sõjaväkke noormeest end siiski kokku võtma. Väike spurt enne ülikooli tasus end ära – sisseastumiseksamid tegi ta viitele.
“Sõjavägi hakkas tõesti vastu,” tunnistab oma motiive Ernits, kes noore naturalistina oli Venemaa risti-põiki läbi käinud.
Muide: nüüdseks on mees peaaegu kogu maailma läbi rännanud. Vaid Austraalia mandril ei kohta tema jalajälgi, aga mujal, eriti Lõuna-Ameerikas, on ta käinud sageli, sihiks ikka looduse tõhusad avaldumispaigad ehk džunglid. Amazonase džunglisse Peruus sattus ta esimese Eesti looduseuurijana juba ligemale 15 aasta eest.
Pööras sigadele selja
Ernits usub, et polnuks tal huvisid nii palju, oleks ta ehk praegu akadeemik. “Valmistusin tegelikult teaduslikuks karjääriks,” tunnistab ta.
Aga ega ta kabineti- või laborimees olnud. Pole praegugi. Temas pesitseb rahutus, mis viib teda järgmisse paika, kohtumisele, inimeste muret kuulama.
Vahel tuleb ta toimetusse, nt Peipsi äärest või Lõuna-Eestist korjatud raske murekoorem seljas. Kirjeldab seda elavalt oma kolleegidele, väänab teksti sisse mõne krõbedama hinnangu, kurdab, et on “kõigest sellest” tüdinud, viskab siis jope taas õlgadele ning läheb.
Niisugune, peatuv ja kohe edasi ruttav, on kogu ta elu.
Kui Ernits ülikooli lõpetas, kerkis Viljandisse toitlusprogrammi raames suur seavabrik. Seal oli ka toonase Eesti moodsaim bakterioloogialabor.
“Mind suunati selle juhiks,” meenutab mees. “Olin ju ülikooli lõpetanud bakteri- ja molekulaargeneetika alal.”
Aga see koht hakkas noorele mehele vastu ja ta keeldus järsult. “Kes teab,” naerab Ernits tagantjärele. “Ehk oleksin pärast erastamist olnud vabriku üks omanikest!”
Seavabriku asemel laskis ta end tööle suunata hoopis Tallinna Loomaaeda. Tartu Ülikooli rektor Arnold Koop naeris selle peale. Ka elupõline loomaaiajuht Mati Kaal oli üllatunud, et keegi tema juurde tööle tulla tahab, jättes hiilgava karjääri võimalused kus see ja teine.
Noor diplomeeritud Ernits aga tuli tõesti loomaaeda ja tegeles seal loomade käitumise uurimisega, keskendudes kaljukitsedele. Loomaaed elas kitsikuses, aga tema kollektsioon oli silmatorkavalt suur.
Ka kaaslased olid head, näiteks Andrei Miljutin, kes hiljuti Läänemaalt leitud “imelooma” šaakaliks määras.
Loomulikult oli sellest šaakalist kirjutajaks (ja tohutu hulga klikkide saajaks Maaleht.ee-s) Peeter Ernits. Toimetuses ei tulnud jutukski, et keegi teine niisugust teemat käsitleda võiks.
“Igatahes andis loomaaed mulle väga hea ülevaate maailma loomariigist,” nendib Ernits. “Olin kaljukitsede käitumise uurimise alal korüfee terve NSV Liidu ulatuses.”
Seda väidet tuleb võtta nentimisena. Süüdistada Ernitsat enesekiitmises oleks selge patt.
Väike skandaal ikka!
Loomaaiatöölt läks Ernits edasi loodusmuuseumisse. Algul oli zooloogia osakonna juhataja, hiljem juba direktor.
Traditsiooniline muuseumidirektor Ernits muidugi polnud. Talle meeldis korraldada happening’e, eesti keeles öeldes: ette teadmata kulgemise ning lõpuga etendusi.
Igakevadist lindude päeva, mille tähistamine oli ikka tavaliselt kulgenud, otsustas Ernits teha teistmoodi. Elavalt.
Kutsus avamisele kokku igasugu prominente. Saalid olid paksult rahvast täis.
“Mina siis jalutasin koos alasti neiuga, kelle olime meega kokku määrinud, läbi publiku, kes teda sulgedega kattis.”
Eesmärk polnud muidugi paljast naist näidata, vaid poolunustatud muuseumile reklaami teha, sellesse paika rohkem elu tuua. Mõni ime siis, kui loodusmuuseumi teema ka ajakirjanik Ernitsal vere käima lööb ja arvuti järele haarama paneb.
Elu tõi ta muuseumi aga ka teisel, sootuks kummalisel kombel. Ühelt Egiptuse reisilt tulles tõi Ernits Washingtoni konventsiooni (“Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon” – toim) reegleid jämedalt rikkudes ehk püksivärvli vahel tillukese Niiluse krokodilli, kellest hiljem sai paras purikas.
Krokodill, kes hiljem loomaaias elas, kahjuks enam meie keskel ei viibi ning Ernitsa tegude kohta ütlusi anda ei saa.
Unustamatu ettevõtmine oli Ernitsal ka koos Taani firmaga lauluväljakul korraldatud dinosaurusenäitus.
“Tegutsesin kultuuriministeeriumiga kooskõlastamata ning teenisin muuseumile suurt raha,” meenutab eksdirektor. “Metsikult tuli rahvast kohale. Rublasid sadas nagu murdu. Aeg oli nõukaaja lõpp. Kõrbemisrisk oli muidugi väga suur. Paljud meie seast, kes tol ajal lapsed olid, mäletavad seda näitust küllap eluaeg.”
Ernitsal oli ees aga järjekordne ootamatu käik. Ühel hetkel esitas ta muuseumis lahkumisavalduse, sest ees ootas uus väljakutse – loodusemehest sai tollase tippajakirja Luup peatoimetaja. Aasta oli siis 1998.
Muuseumimaailmas ei saanud paljud niisugusest käitumisest aru. (Tõtt- öelda on mitmed teisedki sammud kolleege hämmelduma pannud, aga see Ernitsat ei heiduta. Siksakkides tema teel on ilmselt selge ning läbipaistev loominguline loogika.)
Ajakirjandusse minek oli aga just loogiline samm. Sest ajakirjandusega oli Ernits (toona siis pigem koolipoiss Peeter) seotud juba lastelehe Säde aegadest.
1970ndatel oli tal Noorte Hääles koguni oma rubriik vedada. Seal käsitles ta nii loodust kui ka inimühiskonda.
Seltskond oli lehes hea ja kirjutada võis ta, millest aga tahtis. “Allegooriat kasutades vältisin pahandusi,” viitab ta teele, kuidas “millest tahes” kirjutada sai.
Neil aastail avaldas Ernits Noorte Hääles ka suurt elevust tekitanud järjejutu “Pimedas ja teki all”. Mõnes mõttes oli see pöördepunkt. Kui enne oli kuulsus käinud mehe järel, siis sellest ajast hakkas käima tema ees.
“Mind hakati kutsuma Eesti seksuaalrevolutsiooni isaks. Erootikaajakirja Maaja 20. aastapäeva juhtkirjas öeldi, et kõik hakkas pihta just sellest minu loost. Ega ma ei tea muidugi, mida Noorte Hääle juhid sellega seoses üle elama pidid, igatahes kõik hoobid, kui neid oli, sadasid nende selga.”
Ka linnas on hea
Luupi minek andis Ernitsa ajakirjanikuelule hoopis uue suuna. (Selle suuna taga on ka käesoleva loo autor Ilmar Palli, kes Luubi esimese peatoimetaja Olari Koppeliga kohtuma minnes tänaval vastu juhtunud Peeter Ernitsa kaasa kutsus. Seesugust meest läheks uuel ja enneolematul väljaandel kindlasti tarvis, kinnitas Palli endale, ilmselt ka Koppelile. – Toim.)
Nii läkski. Ernits võeti kahe käega vastu. Tema nimi esineb Luubi esimesest numbrist viimaseni välja, algul autori, hiljem peatoimetajana.
“See oli erakordselt võimas projekt, millist pole Eesti ajakirjanduses kunagi olnud ega tule ka kunagi,” kinnitab ta. “See oli Eesti ajakirjanduse tõeline kuldaeg, mille lugu on veel lõpuni kirjutamata.”
Tõesti, Luubi toimetuses töötas toonase Eesti ajakirjanduse absoluutne tipp: Kaarel Tarand, Raivo Palmaru, Toomas Sildam, Tiina Soon, Peeter Kaldre, Andres Langemets, Vaapo Vaher, Virkko Lepassalu, Ilmar Palli.
Ernits kohtus sageli ajakirja looja ja edendaja Heldur Tõnissoniga Stockholmis, arutades, milline peaks ajakirjandus olema ja millised võimalused on meil sellist ajakirjandust luua.
“Tõnisson on tore isemeelne härrasmees,” kinnitab Ernits.
2004. aastal andis Ernits nõusoleku hakata Maalehe peatoimetajaks. Tuli toimetusse ja istus laua taha näoga, et just tema on õige mees õiget asja tegema. Tegigi, kirega, tõmmates vahel teise-kolmanda külje loo veel trükikojastki tagasi, et sellesse mõni värvikas seik lisada. Lugu pidi võitma, mis siis et trükikoda juba häirekella andis.
Praegu on Ernits Maalehe peatoimetaja asetäitja. Sisuliselt vaba mees, kelle kireks on kirjutada säravaid, aga ka vastuolusid tekitavaid lugusid.
Järgnevad vastukajad. Loomulikult peab ajakirjanik need – enamasti täiesti põhjendamatud, isiklikust solvumisest ajendatud – ära kannatama.
Mõistagi toob kõiksugust vastukaja ka Tallinna TV Vaba Mõtte Klubi, mille liige Ernits on. Aga ilma poliitikata ta lihtsalt ei saa. Kahel korral on tal olnud selge plaan Riigikokku pürgida. On see olnud mehe elukäigule omane siksak või lihtsalt ajakirjanduslik katsetus, jääb selle juubeli künnisel veel teadmata.
Siia on sobilik lisada, et Peeter Ernits on ka Eesti Ajakirjanike Liidu esimees.
Aga kuhu on jäänud loodus, see poisipõlve armastus?
Mööda metsi luusimist pole Ernits tänini jätnud. Tõuseb hommikuti mõnikord väga vara, et loodust ja selle vaatlemist mitte unustada. Tema viimatine sissekanne Facebookis on öösorri kuulamisest Pääsküla rabas.
“Tunnen erinevalt paljudest teistest looduseuurijatest end ka linnas hästi,” kinnitab mees. “Aga minu eelistuseks on jäänud maa ja rahulik paigake.”
“Rahulik paigake” on Ernitsal Tartumaal, kus ta elab oma abikaasa Kerstiga. Seal peab Ernits ka loomi: mitmed kanatõud, haned, küülikud, koerad ja kassid.
Rahutu loomusega mehe puhul pole ka ime, et praegune abielu pole Ernitsal esimene ning et tal on neli last: tütar Liina on tootedisainer, Mari-Liis elab Liibanonis ja töötab art director’ina, Mihkel on koreograaf, koolitantsu peakorraldaja, Hanna tegeleb Eestis pagulastega.
Tants ja maalikunst
Elu kuuekümnes verstapost ei tähenda Ernitsa puhul aga pehmet tugitooli ning sooje toasusse, vaid uusi ootamatuid pöördeid. Juba aastaid on ta tegelnud peotantsuga. Viimasel ajal aga keskendunud maalimisele.
Tulevikus kavatseb ta portreede, maastike ja aktimaalidega ka avalikkuse ette astuda. “See on lausa mu kireks muutunud.”
______________________________________________________________________________
Teised temast
KAAREL TARAND
Sirbi peatoimetaja, endine kolleeg Luubis
Imetlen seda kirge ja visadust, millega Peeter on õnnetute ja vaevatute kaitseks välja astunud. Ma pole lõpuni aru saanud, mis asja see mees ajab, aga kahtlemata on ta kõvasti rikastanud meie ajakirjanduse üldpilti. Ise ma millegi niisugusega küll hakkama ei saaks.
MATI KAAL
Tallinna Loomaaia direktor
Tunnen Peetrit loodusemehena, juba ajast, kui ta oli koolipoiss ning loomaaia vahet käis. Meie juures oli tema esimene töökoht pärast ülikooli lõpetamist. Juba siis kiskus teda ka ajakirjandusse, ent mul õnnestus see veel kuidagi ära hoida. Peeter on nagu loodusemehed kõik, kiiksuga. Huviga looduse vastu, millest lahti ei saa surmani.
TIIT HUNT
Eesti Loodusmuuseumi zooloogiaosakonna juhataja
Ta on kõva looduse propageerija. Ja veel kangem uute väljakutsete mees. Selliseid pole meie seas just palju.
HANNA ERNITS
tütar
Ta pole olnud isa, kes nii-öelda argipäevas lapsi kasvatab, aga meie juures on ta ikka ja alati olnud. Lapsepõlvest peale oleme käinud temaga Eestimaal matkamas. Ja need käigud on igaveseks meeles. Sellest on jäänud endalegi meeldiv harjumus Eestis või ka mujal ringi kolada. Ilma temata poleks meil sellist usaldust looduse vastu. Kui me õega nüüd matkamas käime, tulevad lapsepõlve retked meelde. Ühelt poolt on Peeter muidugi mu isa, aga teisalt ka hea sõber. Saame kokku, mind huvitavad tema tegemised ja minu omad jälle teda. Ikka oleme rääkinud maailma asjadest, kuidas tema neid näeb ja kuidas näen mina.
