PIIBUJUTT: Nõva

Aastaid tagasi võtsime oma linnakorterisse lemmiklooma – ilusa musta, valge rinnaesisega kassipoja, kes sai nimeks Rossu. Kass oli mõistlik ja harjus talle kehtestatud reeglitega kiiresti ning lastel oli temaga tore koos mängida.

Kevaditi, kui kolisime maakodusse, sai Rossu terve suve hiiri ja rotte püüda ning väljas hullata.

Ühe järjekordse suve hakul, kui Rossu oli saanud juba täiskasvanuks, märkasime, et kass kipub vägisi linnakorterist välja ja maal olles ei anna ennast kätte, kui taipab, et hakkame linna sõitma. Kord pärastlõunal juhtus, et meiega maal kaasas olnud viieaastane lapselaps Triin, kes tihti oli Rossuga koos mänginud, lähenes kassile, et teda silitada. Äkki kargas kass küünte ja hammastega lapse jalga kinni.