PIIBUJUTT: Räpina

Minu isa oli 1960ndatel Veriora sovhoosis osakonnajuhataja. Vahel tuli tal seal ka ilmalikke matusetalitusi korraldada. Ja juhtus kord järgmine lugu.

Lahkunu kodunt ärasaatmisel sai mõni pits kummutatud, seetõttu jooksis jutt surnuaial eriti hästi. Leinajad valasid pisaraid, isegi mõned haudu korrastavad mutikesed tulid juttu kuulama.

Jõudis kätte aeg kirst hauda lasta ning isa ütles: "Nüüd heidame kadunukese mälestuseks kolm peotäit mulda..."