Piirissaarlane: kui meil poodi poleks, hakkaksime tigusid sööma

 (4)
Piirissaarlane: kui meil poodi poleks, hakkaksime tigusid sööma
Piirissaare Magaziini omanik on ehitaja ja poksija Ruslan Iltšik.Foto: Anni Õnneleid

„Kui meil poodi poleks, sureksime kõik nälga. Hakkaksime siis vist tigusid sööma. Kurat, neid on siin palju!“ tunnistab Piirissaarel elav Lembit poetrepil Maalehele.

Maikuust saati peab Ruslan Iltšik Piirissaarel erapoodi ja sõidab Tartust värsket söögikraami täis autoga poepäevadel selleks saarele kohale. Kiidusõnadest saarerahval poe ja poemüüja Ruslani kohta puudust pole. Nendega külvatakse ta suisa üle.

„Pood tähendab meile palju, kust me muidu leiba ja piima saaks. Ja Ruslan on kullatükk, et käib siia poodi pidamas,“ räägib üks naisostja.

Piirissaare Magaziin nagu silt ukse kohal kinnitab, asub majas, kus aastakümneid saare pood olnud. Viimased kolm aastat aga oli uks lukus, sel ajal käis saarele autolavka, nagu elanikud kauplusautot kutsusid.

Isegi koera elu oleks ilma poeta kehv. Foto: Anni Õnneleid
Seotud lood:

Too lavka seisis sadamas, olgu ilm nii hull kui tahes, tuule ja vihmaga, rahvas seisis ja ootas. „Nähes seda, mõtlesin, et avan õige ise poe, siis saavad nad nagu inimesed poes käia, rahulikult ringi vaadata,“ selgitab Ruslan Iltšik.

Noorel hakkajal mehel on ka isiklik seos saarega, sest tema naine on Piirisaarelt pärit ja rahvas seega varasemast teada-tuntud. Vallajuhid võtsid noore mehe ideest tuld ning andsid vallale kuuluva maja talle sümboolse hinna eest rendile.

„Nad pakkusid lausa tasuta rendile võtta, aga ma ei tahtnud, mõni hakkab võib-olla siis targutama, seda jama pole ka vaja,“ räägib ta.

Aprillis tegi ta poeruumides remondi ja mais avas uksed. Suvel, mil rahvast rohkem saarel, ka turiste, kauples ta neljal päeval. Nüüd, mil rohkem vaikelu, kahel päeval, kolmapäeval ja reedel kaks tundi. Sellest täiesti piisab.

Pärast poepidamist poksima

„Ah, et mida kõige rohkem ostetakse? Aga mida te ise mõtlete?“ reageerib Ruslan kiirelt Maalehe küsimusele ja näitab näpuga loogilises suunas, viinapudelite poole.

Minev kaup on muidugi lehmadeta saarel ka piim ja piimatooted, siis lihakraam ja leib ning sai. Läheb ka muu esmatarbekaup elektripirnidest, halvaast, jäätisest kuni suitsudeni välja.

„Ma juba tean, palju mul leiba, saia ja muud kiiremini riknevat kaupa kulub, nii et ega ma eriti maha midagi kandma peagi,“ märgib Ruslan, lisades, et mõnda kaupa, mida harva ostetakse, saab ka tellida ning siis toob ta needki kohale.

Kes otsib, see leiab. Foto: Anni Õnneleid

Poepidaja sõnul ta väga suurt juurdehindlust ei taha kaubale panna ega pane ka. Aga kulud saavad kaetud ja kahju ta ei kannata.

Igapäevaselt peab Ruslanil ehitaja-ametit Tartus. Neil päevil, kui on kaupmees, töötab ehitusel paarimees. Veel on ta sporditreener, täpsemalt öeldes kickboxingu treener. Reede õhtul Tartusse jõudes algab kohe treening pihta ning koju jõuab ta alles kella kümneks.

Miks ta ise poepäevadel leti taga on kodust kaugel saarel, kas sealt müüjat võtta poleks?

„Pakkusin, aga keegi ei taha, et siis tullakse õhtul koputama, et tule anna viina, pole rahulik see elu siis,“ naerab Ruslan.

Kui talvel praam enam üle vee ei käi, hakkab ta hõljukiga sõitma. Kui olud ei lase ka sel liikuda, lubab ta helistada piirivalvesse, küllap nood aitavad. Ega rahvas tohi nälga jääda.

Tulevikus unistab Ruslan hubasest kohvikust samas poemajas Piirissaarel. Ruume jagub muudegi mõtete elluviimiseks. Aga kõigest on veel vara rääkida.

Piirissaare bluus. Foto: Anni Õnneleid
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare