22.10.2010, 14:06
Pilt ekraanil kõneles rohkem kui sõnad
Tallinna kinostuudio andis 1957. aastal kinodesse kolm mängufilmi: režissöör Viktor Nevežini “Tagahoovis” ja “Juunikuu päevad” ning Aleksandr Mandrõkini “Pöördel”.
FOTO:
“Juunikuu päevade” aluseks on Volta tehase peakonstruktori Georg Ormi käsikiri. 1953. aastal draamateatrile pakutud näidendist, mis ei leidnudki lavastajat, vormistas andekas insener 1956. a üleliiduliseks stsenaariumivõistluseks uue teksti, mis pälvis kolmanda koha. Eesti kinostuudios tähendas nii kõrge auhind filmile rohelist tuld. Lugu on konstrueeritud kulgema kahes ajas – 1930ndatel ja 1957. a. Täpsemini öeldes toimuvad sündmused juunis 1935, 1940. aasta juunipöörde eelõhtul ning kaasajas. Ahnuse, armukadeduse, reetmise ja õnneotsimise inimlike juhtumuste kangast võiks nimetada seebiooperlikuks, kui seda kangast poleks uhutud Nõukogude ideoloogia ja propaganda verega. Äsja diplomi saanud insener Peeter (Rein Mikk) hakkab remontima oma tuba, ja võidunud tapeeti maha kiskudes avastab seinalt 1935. aasta ajalehed. Vanu lehereklaame lugedes meenub midagi tema kasuisale. Ekraanil elustuvad 22 aasta eest olnud sündmused. “Juunikuu päevades” Ritat mängides oli Eha Kardi perekonnanimi veel Sikk. “Õppisin Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonnas ja tol ajal peeti üleülikoolilisi isetegevuse olümpiaade. Kehakultuuriteaduskond võitis seitse aastat järjest. Laulsime ansamblis, tantsisime rahvatantsu... Oli ka näitering, seda juhendas Vanemuise näitejuht Haim Drui,” meenutab Eha Kard. Oma tükki käisid tudengid mängimas ka Tartu ümbruses. “Läks päris hästi,” ütleb Eha. Ning lisab, et eks siis Haim Drui teatas temast Kaljo Kiisale, kes oli “Juunikuu päevade” teine režissöör. “Mind kutsuti välja, saime Haim Drui ja Kaljo Kiisaga ülikooli peahoone ees kokku. Kiisk vaatas mind üle, natuke rääkisime juttu ka. Mul hakkasid just selsamal 1957. aasta kevadel riigieksamid ning aega oli vähe. Aprilli lõpus või mai alguses pidin minema Tallinnasse proovivõtetele.” Aga pealinn oli Ehale võõras ja ta kartis hirmsasti. Proovivõte toimus kino Sõprus lähedal õuel. “Olen kuulnud, et sellesse ossa kandideeris ka Helmi Puur... Millegipärast valiti ikkagi mind. Tähtsad olid mu sinised silmad ja blondid juuksed, mis sest et film sai lõpuks mustvalge.” Millised katsumused ootasid algajat näitlejat võtetel ees ning mis jäi meelde kokkupuutest tollaste suurkujudega?