Pimedad ööd ja filme igale maitsele


Guillermo del Toro kasutab filmis “Vee puudutus” võtteid, mis rõhutavad filmi ainulaadsust.
Guillermo del Toro kasutab filmis “Vee puudutus” võtteid, mis rõhutavad filmi ainulaadsust.PÖFF

Homme avatakse detsembri alguseni vältav Pimedate Ööde filmifestival. 21. eluaastani jõudnud kodumaise filmikultuuri paraadsündmus on teist aastat eksklusiivses klubis, väheste valitute A-kategooria festivalide seas ning peab end taas selles glamuurses seltskonnas tõestama.

Kui möödunud aastal kurdeti PÖFFi uue põhivõistlusprogrammi kõikuva kvaliteedi üle, siis sel korral tõotab valik tulla märksa tugevam. Loetellu kuuluvad muu hulgas ka detsembris kinodesse jõudvad Sulev Keeduse kolmest novellist koosnev “Mehetapja / süütu / vari” ja Soome–Eesti ajaloodraama “Igitee”, kus teeb oma viimase rolli võrratu Lembit Ulfsak. Mõlemad pakuvad üksjagu mõtteainet, milliste valikute ees inimesed oma ajas seisma on pidanud ning kuidas ajalugu tänapäeva filmikunstis mõtestatakse.

Sulev Keedus ja Lembit Ulfsak pole muidugi ainsad Eesti nimed PÖFFi programmis. Festivalil esilinastub And­res Puustusmaa “Ro­- helised kassid”. Põne- vikega “Rotilõks” ja “Punane elavhõbe” tuntud lavastaja püsib tuttavate liistude juures ka seekord, jutustades loo kahest suurema osa elust vanglamüüride taga veetnud mehest.

Seotud lood:

Lisaks esilinastustele pakub festival tavapäraselt võimaluse vaadata üle kõrgaega läbi elava Eesti filmikunsti tänavused parimad palad – Priit Pääsukese psühhedeelse draama “Keti lõpp”, Katrin ja Andres Maimiku tragikomöödia “Minu näoga onu” ning Rainer Sarneti Kivirähki-tõlgenduse, paljukiidetud orjapõlveloo “November”.

Põnevaimad tööd Aasiast

Ajalugu ei paina muidugi ainult Soome lahe kallastel. Ühe intrigeerivama palana on põhivõistluse valikusse jõudnud kogenud Lõuna-Korea lavastaja Joon-ik Lee draama “Anarhist kolooniast”. Varemgi korduvalt PÖFFi väisanud (“Troon”, “Kuningas ja kloun”) Lee värske film viib vaataja 1920. aastate Lõuna-Koreasse ning räägib sealsest poliitaktivistist Park Yeolist.

Kel veel meeles möödunud­aastane hitt “Nobenäpp”, teab, et Jaapani okupatsiooni ajastu Korea poolsaarel pakub sealsetele lavastajatele jätkuvalt rohkelt kõne- ja mänguainest. Vaatamata selle piirkonna olematule osakaalule Eesti kinolevis, tuleb suur osa maailmakino põnevamatest töödest vaatajate ette just Aasiast.

Möödunud aastal mõjus põhiprogrammist huvitavamaltki debüütide võistlusprogramm, sest kui esimene keskendub rohkem geograafilisele läbilõikele maailmakino hetkeseisust, siis viimane lubab aimata, mis uuel lavastajate põlvkonnal meeles mõlgub.

Sarnaselt eelmise aastaga tasub väikesi pärle otsida ennekõike kodumaise vaataja jaoks eksootilisematest riikidest. Mullu tõestas end tõelise leiuna brasiillase Homero Olivetto raju “Püha rattur”, sel korral tõotab sarnase nihestatusega võluda tema kaasmaalaste Paulinho Caruso ja Teo Poppovici komöödia “Neurootiliselt meelerahu otsides”, mis pilab meelelahutusmaailma telgitaguseid.

Dokumentaalfilmi kuldaeg

Üks filmikunsti olulisemaid rolle on empaatia tekitamine. Tund või kaks kinosaalis pakub ikka ja jälle võimaluse n-ö asetada ennast kellegi teise kingadesse ja vaadata maailma läbi võõra pilgu. Seda tänuväärsem on PÖFFi puhul “Kuumade teemade” programm ja teised maailmas päevakajalisi paineid avavad linalood.

Kuigi filmid viivad vaatajad nii Lähis-Ida kui Balkani maade ühiskondade probleemipuntra keskmesse, on ehk olulisim, lähedasim ja seetõttu ka potentsiaalselt liigutavaim vaatamine programmis Eesti kaastööl valminud dokumentaalfilm “Protsess: Venemaa riik Oleg Sentsovi vastu”.

Loe veel

Noore dokumentalisti Askold Kurovi vaid pisut üle tunni vältav film räägib ametivend Oleg Sentsovist, kes pärast paljulubavat kinodebüüti Krimmis arreteeriti ning Venemaa Föderatsiooni kohtusüsteemi poolt terrorismisüüdistusega kahekümneks aastaks trellide taha mõisteti.

“Protsess” kujutab näidispoomise tagamaid ja kulgu vaoshoitud raevuga, sidudes intervjuud Sentsovi lähedastega kaadritega kohtusaalist, kus ürgrahuliku süüdistatava kaljukindlad sõnad läbi “õigusemõistjate” tühja retoorika lõikavad.

Käibetõe maigu on omandanud väide, et teadlikult tehislikus võrdluses kipuvad aasta parimad dokumentaalfilmid sageli aasta parimaid mängufilme ületama. PÖFFi kavast leiab teiste hulgas viimaste aastate ühe tugevama muusikadoki “Cobain: Montage of Heck” lavastaja Brett Morgeni värske töö “Jane”. Temaatiliselt teeb Morgen kannapöörde, kuid püsib silmapaistvate isiksuste portreteerimise juures, võttes seekord fookusesse 83aastase elava legendi Jane Goodalli, kes on oma elu pühendanud šimpanside uurimisele.

Kuigi tõsised teemad, mõõdetud tempo ja tökatmust äng käivad sageli maailma valupunkte puurivate festivalifilmide juurde, ei pelga PÖFF õnneks ka žanrifilme ja kergemat sorti filmikunsti.

Keda aga huvitab filmikunst iseeneses, neile võiks tõeliseks maiuspalaks olla Alexandre O. Philippe’i dokumentaal “78/52”. Alfred Hitchcock võis küll oma maise teekonna juba 1980. aastal lõpetada, kuid paistab, et ekraanidelt ei püsi briti päritolu kinolegend kuidagiviisi eemal.

Alles 2012. aastal mängis teda draamas “Hitchcock” Anthony Hopkins, tunamullu väisas PÖFFi intervjuuraamatul põhinev “Hitchcock/Truffaut”. “78/52” pakub nüüd meelelahutuslikus ja filminohiklikus formaadis perspektiive 1960. aasta “Psühho” surematule dušistseenile, millest sai üks filmiajaloo ikoonilisemaid hetki.

Mitte ainult seisundifilm

Kuigi tõsised teemad, mõõdetud tempo ja tökatmust äng käivad sageli maailma valupunkte puurivate festivalifilmide juurde, ei pelga PÖFF õnneks ka žanrifilme ja kergemat sorti filmikunsti. Eriti hästi võeti eelmisel aastal vastu õudus- ja põnevusfilme koondav alaprogramm “Öised värinad”, mis naaseb ka sel korral žanrifännide suid vesistama paneva kavaga.

Lavastajad Justin Benson ja Aaron Moorhead on külastanud PÖFFi mõlema oma senise tööga, žanripiire lõhustava ja võluvalt ootamatu “Otsusega” ning nad 2015. aastal Variety maailma kümne paljulubavama lavastaja sekka viinud “Õitsemisega”.

Justin Benson ja Aaron Moorhead rõõmustavad vaatajaid fantaasiapõnevikuga “Lõputu”. PÖFF

Nüüd naaseb Ameerika duo seni samuti väga sooja vastuvõtu osaliseks saanud fantaasiapõnevikuga “Lõputu”. Meeste eelmised filmid näitavad, et sünopsist ümber jutustada on mõttetu, nõnda tasub kõigil, kellele meeldib kinos üllatatud saada, ka seekord lihtsalt avatud meeltega sammud seansile seada. Moorhead ja Benson on muide ka ise kohal ning ei jää Ameerika sõltumatut kinokunsti puudutava põneva taustainfo ega vaimukuse osas kunagi võlgu.

Üldiselt tasubki PÖFFi kavast välja otsida need huvipakkuvad teemad, filmid ja riigid, mida suvalisel reedeõhtul kavades ei kohta.

Kellele žanripiiridega mängimisest väheks jääb, tasub kiigata ka Kanada õudusfilmi “Aplus”. Kuigi sageli tundub, et kunagi George A. Romero poolt populariseeritud zombie-žanr on nüüdseks tüütuseni trööbatud, tabab ikkagi mõnel korral aastas selgest taevast välk.

Eelmisel festivalil rabas vaatajaid samas programmis Lõuna-Korea üliintensiivne märul “Rong Busanisse”, seekord viib “Aplus” vaataja muidu nii tüüne ja turvalisena näiva Kanada metsade vahele, kus trobikond külaelanikke püüab pääseda laastava viiruse eest. Lõuna-Korea, muide, panustab aga seekord programmi ülistiliseeritud märuli “Halastamatu”, mida reklaamitakse kutsuval kombel kui segu “Vanast poisist” ja “Hardcore Henryst”.

Risk ja turvalisus

Üldiselt tasubki PÖFFi kavast välja otsida need huvipakkuvad teemad, filmid ja riigid, mida suvalisel reedeõhtul kavades ei kohta. Huupi valides on alati risk sattuda millegi võõristava ja mittesobiva otsa, aga lootus avardada ka seniseid maitse- ja maailmapildi piire. Üks võib muidugi üpris kiiresti teiseks muutuda. Näiteks vaid mõni aasta tagasi võinuks suhteliselt raskekoeline “Härga täis”, tume lugu testosteroonisest musklimäest, mõjuda lihtsalt üksiku sünge psühholoogilise draamana.

Nüüdseks on aga peaosatäitja Matthias Schoenaertsist saanud üle maailma tuntud nimi, Belgia põhjaosas asuv Flandria teeninud aga ära festivali tavaliselt mõnele riigile suunatud fookuse.

Justin Benson ja Aaron Moorhead rõõmustavad vaatajaid fantaasiapõnevikuga “Lõputu”. PÖFF

Vahest tarbetugi lisada, et kes tahab minna täispangale ega malda mõnel juhul peatse kinolevini oodata, neile tuuakse kohale suurem osa aasta filmiparemikust. Näitamisele tulevad nii kaasaegse Venemaa kino absoluutse tipu Andrei Zvyagintsevi hingepõhjani raputav “Armastuseta”, Guillermo del Toro vapustav fantaasiaseiklus “Vee puudutus”, Euroopa filmikunsti suurkuju Michael Haneke värskeim töö “Õnnelik lõpp”, Kreeka uue laine staari Yorgos Lanthimose Cannes’is stsenaariumi eest pärjatud “Püha hirve tapmine”, Iiri irooniku Martin McDonaghi paljukiidetud “Kolm reklaamtahvlit linna servas”, Ameerika ühe värskeima hääle Sean Bakeri “Florida projekt” ja briti satiirikuninga Armando Ianucci kutsuva pealkirjaga “Stalini surm”.

Sarjadest, lühifilmidest ja Soome filmikunsti maratonist rääkimata. Nagu ikka, on PÖFFi mitmesaja nimetusega kavas avastamist igaühele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare