Liivi-järgsed tormilised ajad pole suutnud neid jälgi kustutada, õieti saavad need kustuda ainult koos rahva ja tema kultuuriga.

 Maastik õunapuu, kruupingi ja sanglepaga

Liivi kodupaika Rupsi küla Oja tallu saabudes ootab meid ees meeldiv üllatus. Vaevalt on Eestis kuulsate meeste kodupaiku sedavõrd hästi säilinud kui see siin. Vaid köögi muldpõrand on praeguseks kaetud tellistega. Aga säilinud on isegi mitmed põrandalauad ning uksed. Ning loomulikult pole suurmehe muuseumi jaoks sobivamat paika kui tema rohkem kui saja-aastane kodutalu.

Hoolsad käed on hoidnud korras ka Oja kunagise uhkuse, suure õunapuuaia. Kui muuseum 1988. aastal loodi, annetas Mikk Mikiver muuseumi heaks sada rubla. Selle eest osteti õunapuuistikuid. Kõik Oja praeguses aias kasvavad noored puud on olemas tänu Mikiveri heldusele.

Liivi muuseumi pedagoog Siret Saar näitab uhkusega peaaegu kummuli vajunud sibulõunapuuätti, mis arvatavasti pärit aegadest, mil luuletaja ise aias ringi kõndis. Aastate koorma all ägisev puu on vaprasti valmis tänavugi õitemerre sukelduma ning sügisel, eks siis vaata, võib-olla viljagi kandma.

Talu kunagine elumajagi on kenasti korda tehtud ning sisustatud siit-sealt leitud ja kokku otsitud Liivi-aegse kraamiga. Maja tagakambris aga seisab tõeline haruldus - kirjaniku isale Benjaminile kuulunud puutööpink. Seda vaadates vajub ajalooarmastajal tahtmatult ning sõna otseses mõttes suu ammuli - kas tõesti siis...

Samas leiame, et ega see ammuste aegade tööriist tänastest suguvendadest, näiteks niisugustest, mis mõnegi kooli tööõpetuse klassi ehivad, nii väga erinegi. Pingi puust pinda on aastatepikkune kasutamine kõvasti vaevanud.

Veel on vanade aegadega meid sidumas Juhan Liivi venna Jakobi kirjutustarbed. Muuseumile annetas need Jakobi Tartus elav pojatütar Ildike Jaagosild.

Jumal teab kui vana kiikhobune on leitud kaevamistelt Alatskivi lossis, nagu köögis olev triikraudki.

Sahvris torkab oma väärikal moel silma hallide aegade käsikivi.

Viimati elas Ojal Liivide siinne viimane järeltulija, vanima venna Joosepi tütar Hilda Liiv.

Ait talu õues pole kuulunud Liividele, vaid on naabertalust toodud. Naabertalus ehk Koogi talus elab muide veel praegugi Kookide perekonna otsene järeltulija, vanahärra Avo Kook.

65aastane Avo on sündinud küll isatalus, mis kannab samuti Rupsi nime nagu külagi, kuid veetnud enamiku elust siiski Tartus ehitajana leiba teenides. Avo vanaisa Kustav Kook oli Juhan Liivi hea kaaslane juba koolipäevilt.

Koogid on siin elanud 1860. aastast. Avo pole oma kirjanduslukku läinud vanaisa kunagi näinud. Juhan Liivist on talle rääkinud luuletajat oma ihusilmaga näinud isa Karl-Elmar. Koogid on küll maa tagasi saanud, kuid erilist talupidamist ei harrasta. Avo elab vaheldumisi siin ja Tartus. Ometi pole karta, et Kookide "valitsus" Rupsil niipea lõpeks - poeg Priit oma perega peab esivanemate kodust lugu. Rupsi küla tuleviku suhtes pole Avo Kook samuti teab mis pessimist. "Liikumist siin on," ütleb ta lühidalt.

 Kui seda metsa...

Oja talu maja on Siret Saare meelest säilinud pigem õnneliku juhuse kui mingi teadliku hoole läbi. "Kahekümnenda sajandi alguse keskmine taluinimene austas pigem tublisid pere- ja ärimehi kui Liivi-sugust meest," arvab ta. Kohe kargab pähe mõte - aga millised oleme meie siin ja praegu? Keda meie austame?

Elumaja ehib puust tahvel sellesse põletatud Liivi-vendade nimedega: Joosep, Kaarel, Elias, Jakob, Juhan... Kaarel anti Piret Saare sõnul sugulaste juurde Venemaale, tema kohta puuduvad igasugused teated. Kohaliku rahva jaoks eriti tähtis mees, kooliõpetaja Elias suri noore mehena meningiiti. "Oli hästi musikaalne, käis Tartus Vanemuise orkestris viiulit mängimas."

Talvel valitseb Oja talus suhteline vaikelu, koolilapsi õpetajad külmal ajal siia naljalt ei too.

Siret Saar ise kolis Liivi-maile elama abielludes - nimelt on ta teinepool Alatskivilt pärit. Kaks esimest aastat oli Tartu ülikoolist eesti filoloogi paberid saanud Siret Saar Juhan Liivi nime kandvas Alatskivi keskkoolis eesti keele õpetaja. "Siis tuli tööl väike paus, sain lapse. Nüüd olen muuseumis tööl."

Kogu muuseumi ala hoiavad korras neli töötajat ise. Külastajaid on igasuguseid. "Koolilapsi muidugi tuuakse," räägib Siret Saar. Tema meelest meeldib Liiv kirjandusteadlastele, aga meeldib ka rahvale. Kaks iga-aastast muuseumi suurüritust - Liivi luulepreemia, mida hiljuti anti välja juba kolmekümnendat korda ning õpilaste etluskonkurss - toovad siia igal aastal hulgaliselt rahvast kokku.

Paljudest konkursil osalejatest on hiljem saanud elukutselised näitlejad. "Andres Puustusmaa, Ott Aardam, Taavi Tõnisson," loetleb ta. "Tugevamad etlejad tulevad traditsiooniliselt Saaremaalt ja Jõgevalt."

Püüame vahtida Oja õuelt Liivi silme läbi Peipsi poole. Mets on igal pool ees, ei tule midagi välja. Kuigi Friedebert Tuglas oma Liivi monograafias väidab, et Liivi lapsepõlves paistis Peipsi siia veel ilusasti kätte. "Kui seda metsa ees ei oleks" on Liivil ikkagi vaid kirjanduslik kujund.

 Sõbra pojapoeg

Mõistagi läheme vaatama ka Oja kunagisel karjamaal kasvavat puruvana sangleppa. Karjamaa on allutanud endale noor mets, vana puu tundub selle taustal kui endiste aegade etteheide.

Alatskivi keskkoolis on kodukandi kuulus mees suure au sees. Liivi tundmaõppimisele pannakse kirjandustundides suurt rõhku. Siret Saar näeb siin kooli emakeeleõpetajate ja juhtkonna suuri teeneid. Tähistamist leiavad poeedi sünni- ja surma-aastapäevad. Liivi mõne luuletuse illustratsioonidest korraldatakse igal aastal õpilasnäitus. Nagu mujalgi Eesti maapaikades, teeb muret see, et siingi jääb lapsi aina vähemaks - paralleelklasse koolis peaaegu enam pole.

Kohe üle tee on Kärnerite Kopli talu. Peremees tuleb hoogsal sammul põllu pealt. Vahur Kärneri vanaema teadis rääkida, et Juhan Liiv oli elanud nende vanas teraviljakuivatis. "Seal lakas oli ta kirjutanud oma "Käkimäe käo". Seal oli jällegi suur Käki talu, kus karjapoiss kukkus. Praegu kuivatis enam midagi pole."

Aga see kirjanduslooliselt tuntud paik on ometi alles!

Valdur Kärner on võtnud teise naise, kuid järeltulijaid tal kahjuks ikka pole. Kas praeguse peremehega jõuab lõpule Kärnerite pikk lugu siin Koplis? "No on mul õdesid-vendi ka, nii et ei tea veel."

Juhan Liivi noorpõlvesõber Friedrich Kärner oli Vahuri vanaisa.

Juhan viibis Kopli talus sageli. "Eks minu vanavanemad suhelnudki niisuguste inimestega, kes tasuta tööd tegid. Minu vanaema vend oli Viiburi sõjakooli õppejõud. Temal oli projekt kutsuda Peterburist siia suvitajaid. Seepärast ka see kahekordne maja hobusetalli ja tõllakuuriga."

Nii Avo Kook kui ka Vahur Kärner on Rupsis sündinud, Valdur 1932. aastal. "Siin pole enam kedagi," räägib Vahur Rupsi käekäigust. "Mina olen ja Avo - kõik! Mägide talu on metsas, ja see mees, kes mulle praegu hagu lõikab, elab seal."

 Jakobi lapselapsed

Aga pole enam ühtki Mägit Rupsil. Liividest rääkimata.

Vahur osutab vanaisa vanale tuuleveskile oma maatükil. "Sovhoosiajal tehti sellest silotorn. Siis oli seal tsemendiladu. Praegu pole seal mitte midagi. Kes tahab, annan lahkelt ära!"

Kui venelane üle tuli, jäid kolm sakslast veskisse teda takistama. "Siis peeti siin natuke lahingut, venelasi oli siin ikka palju. Pääsesid sakslased küll põgenema, aga järgmisel hommikul andsid end miskipärast üles. Siis lasti nad Liivi talu juures maha."

"Kolm laipa vedeles veski juures - ainult rindkered, pead ega mitte midagi."

Kodus on Vahur Kärner elanud kogu oma pika elu, ainult sõjaväeteenistuse aja oli ära. "1944. aastal kukkusid pommid mõlemale poole maja, katuse tõstis üles, aknad-uksed lendasid minema. Mina olin karjas, üks lennuk tulistas veel mind. Hüppasin kraavi, siis tuli piki kraavi. Mis ma olin, kümne-üheteistaastane."

Aga Vahuri isa mõrvasid punased Tartus. "Vanglakaevu tapeti sinna. Samuel Kärner oli ta nimi." Paarkümmend aastat varem oli punaste ohvriks langenud ka vanaisa Friedrich.

Juhan Liivi elava lähima sugulase otsinguil tuleb ära käia Tartus. Põline muuseumitöötaja Ildike-Ahutar Jaagosild on Juhani vanema venna Jakobi pojatütar. Tema sõnul elab Tallinnas ka Jakobi tütretütar. Liivi-nimelised sugulased on aga kõik kadunud.

Liivi muuseum kutsub proua Jaagosilda tihtipeale oma üritustele ning kutsed võtab vana daam alati rõõmuga vastu. Esimest korda viibis ta vanaisa sünnipaigas 1964. aastal. "Siis oli vanas rehetares sisse seatud Liivi tuba. Seejärel tulid luuleauhinnad ja muu."

Ildike Jaagosild rõhutab, et muuseum on mõeldud meenutama kõiki vendi Liive, Juhani ja Jakobi kõrval ka kohalikku tuntud muusikameest Eliast.

Ildike jõudis oma silmaga ära näha ka vanaisa. "Olen ühel pildil, mis tehti vanaisa 75. sünnipäeval ja kus kogu suguvõsa oli kokku tulnud, pooleaastasena tema süles." Ildike isa Arnold oli eluaegne kooliõpetaja, kes tegi usinasti kaastööd paljudele ajalehtedele. Liivi nimi näitab taandumise märke, aga veri mitte - Ildikel on kaks poega ja neli lapselast, Jakobi tütretütrel Eevi Urbil poeg ja kaks pojalast.

Kokku oli Jakob Liivil viis last - kolm poega ja kaks tütart. Kaks poega läksid sõjakeerises kaduma.

Naelavere külakooli hoone on alles ja pealegi "elus", ainult lähemalt kaema ei söanda seda minna - uutele omanikele uudistajad ei meeldivat eriti.

Väljast näib maja kobedamgi kui vanade piltide peal. Milline see seestpoolt nüüd paistab, jääb vähemalt meile saladuseks. Püha eraomand! Neist akendest siin on igatahes kaugustesse igatsedes maanteele vaadanud vähemalt kaks eesti kultuurisuurust - peale Juhan Liivi veel ka Eduard Tubin, kelle vend oli siin noore mehena koolmeistriks. Ning nooreks ta jäi, vikatimehe tolleaegne tubli abiline tiisikus viis ta veel enne Liivigi, 1912. aastal 22aastasena.

Liivi sünnipaigas üsna Peipsi lähedal Riidmal aitab Liivi meenutada ainult maastik. Kunagise kandikoha asemel on nüüd hoopis teised hooned ja omanikud. Lahked seletama ja juhatama seejuures.

Paika, kus kunagi asus luuletaja ilmaletulekut tunnistanud vihusaun ning kus nüüd seda kuulutab rohkem kui neljakümne aasta eest paigutatud mälestuskivi. Püüad ette kujutada siia oma viimast last sünnitama tulnud Marianne Liivi üksindust, selle kurbrõõmsat katkemist uue ilmakodaniku lisandumisega ning mitmepäevast ootamist. Et pereisa Benjamini masendus lõpuks järele annaks ning ta oma kaheksanda järeltulija lõpuks ometi koju viiks.

Kunagist Kitselinna ehk Juhan Liivi "Varjust" tuttavaks saanud Kukulinna suudab veel silme ette manada ainult elav fantaasia. Loodus on viimsedki jäljed tollest vaestekülast oma ahnel moel neelanud. Silm ei taba mingit sellele paigale viitavat tahvlit.

Hauamonument Alatskivi kalmistul hakkab silma juba väravast sisse astumisel. Siin-seal võib veelgi märgata tolleaegset tuntud traagikat - Laksi Tõnise viimset hingemaad, Liivi sõprade ja kaasaegsete Kaarel Krimmi ning Eduard Tubina venna kalmud asuvad otse kalmistu peatee servas.

 29. juunil 1924

Must obelisk luuletaja kalmul on tunnistus oma aja väikesest, ent väärikast kultuuriteost. 1922. aastal käisid Tartu Teguri vabriku töölised ja ametnikud seal huvireisil ning otsisid Juhan Liivi hauda. Puust rist kalmul oli lootusetult kõdunenud ning õigesse paika ehk rohtukasvanud künkale jõuti vaid Juhan Liivi nime järgi, mis oli kasetüvesse lõigatud.

Klassiku ebaõiglasest kohtlemisest nördinud Teguri rahvas (kokku paarsada inimest) koos oma juhatusega otsustas ise luuletajale väärilise mälestusmärgi rajada. 1923. aasta sügiseks saigi see valmis ning üpris imposantne pealegi - ligemale neli meetrit kõrge ja tonn raske metallist obelisk. Kogumaksumusega 120 000 marka. Skulptor Voldemar Mellik tegi Nikolai Triigi pildi järgi obeliski ühele külje bareljeefi.

Sammas pidi püstitatama juba sügisel 1923, kuid see plaan jäi halbade ilmastikuolude tõttu siiski katki. Loodetavat püstitamispäeva peegeldab ka sambal olev daatum - 23. oktoober 1923. See ei vasta tõele, nagu ka muidu nii pedantse Friedebert Tuglase Liivi monograafias toodud kuupäev 9. juuni 1924.

Õige päev jõudis kätte alles pühapäeval, 29. juunil 1924. Teguri seltskond koos sambaga sõitis Tartust aurikul Kungla minema juba eelmisel õhtul, Jõesuuni jõudes mängis orkester "Kas tunned maad?" ning koor rõkatas "Kaunimaid laule". Alatskivile jõuti enne keskööd.

Pool kümme hommikul hakkas rongkäik Alatskivi lossi juurest leinamarsi saatel surnuaiale liikuma. Seal võttis esimesena sõna Teguri direktor Orav. Sõna võtmas oli mõistagi ka suur Liivi fänn Tuglas, alatskivilaste nimel Liivi vana kamraad Kustav Kook.

Paljud kalmistul viibivad alatskivilased ei saanud aga ettevõtmise mõttest üldse aru. "Ah Juhan Liivile? Jaa-hah... Eks meie tunnud teda küll, oli sealtsamast meie lähedalt. Aga miks siis just temale? Meie valla vaestemajas oli teisigi niisuguseid nagu tema... On veel paremaidki!" Nõnda vahendab kohalike sõnumit ajalehe Vaba Maa korrespondent A. T.

Kui üritus hakkas juba läbi saama, imestasid alatskivilased ikka veel: "Kes see Liiv küll pidi olema?... Miks talle nii palju lillesid on toodud?"

 


Juhan Liiv ja Alatskivi

Sündis 30. aprillil 1864 Riidma kandikoha vihusaunas. Õppis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis.

1893. aastal tuli tagasi Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre".

Kodukandis sündisid ka Liivi kaunid kurblikud luuletused, mis aga poeedi haigusest tingitud erakliku, üldsusest kõrvale tõmbunud eluviisi tõttu kauaks ajaks tundmatuks jäid.

Sealsamas valmis suurem osa Liivi loodusluulest. Oma suurt kiindumust maalilisse Peipsi järve väljendas ta luuletustega, kus kirjeldas veekogu ilu ja kaunidust, aga ka süngust. Loodust kohtles kui võrdset, elas sellesse sisse ning märkas pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste.

Alatskivi mail möödusid ka kirjaniku viimased elupäevad. Seal ta suri 1. detsembril 1913.