PÖFF tuulutab pimedaid filmiöid
Televiisoris “Pöffihundi” lõputiitrites jookseb pikk saate monteerijate nimederida. Tean, et nende taga on tänased Balti Filmi- ja Meediakooli tudengid.
Pärast saate lõppu on mõnus unistada, kuidas needsamad nimed kord maailmakuulsatel festivalidel võidufilmide tiitreid kaunistavad.
PÖFFi valguses saab selgemaks ka muusik Tõnis Mägi unistus, kuidas filmi lõputiitrite taustal kõlaks tema selleks puhuks tehtud laul…
Rikastab haaret
“Mina olen küll üks neist maakatest, kes PÖFFi ajal linnas jõlgub!“ ütleb Harjumaal Tapurlas elav filmimees Artur Talvik, kes on ka Kass Arturi Külakino rändava üksuse juht.
Tema meelest on PÖFFist saanud Eesti filmielu lahutamatu osa. “See on hea võimalus provintsistumise vältimiseks. Ka proffidele on see hea võimalus, sest kohal on palju levitajaid, ostjaid ja muid tegijaid. See on nagu väike filmiturg.”
Hea, et filmipidu aina laieneb ning on jõudnud iga aastaga üha uutesse väikelinnadesse. Artur Talvik tõdeb, et just PÖFFil on ta mõistnud, kui tugev on tegelikult Eesti film ning et see liigub õiges suunas. “Selline festival vähendab kindlasti kohalike tegijate alaväärsuskompleksi,” möönab ta.
Valikutest rääkides ütleb Talvik, et proovib vältida masendavate filmide vaatamist. Ja üritab jälgida filme regioonide kaupa. “Näiteks olen vaadanud Aasia filme. Kindlasti püüan endale selgeks teha, millised linateosed pärast festivali niikuinii kinno jõuavad. Neid ma festivalil ei vaata.”
Raplamaa ajalehe Nädaline tegevtoimetaja Inge Põlma võtab PÖFFi ajal nädala puhkust. Inge käis juba keskkooli ajal pealinnas filme vaatamas, sest tema filmihuvi on ülipõhjalik ning Rapla on ju Tallinnale nii lähedal.
Inge Põlma usub, et tänu PÖFFile kahaneb nende inimeste hulk, kes tahaksid hea filmi ja Hollywoodi vahele võrdusmärki panna. Ja kasvab nende hulk, kes usuvad, et filmimaailm on tegelikult palju rikkam. Et häid filme tehakse ka Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Iraanis. Neid filme juba kinos või teleekraanil ei näe.
Et saaks võrrelda
PÖFFil annab Põlma meelest tooni üliõpilasseltskond ning ta võrdleb seda omaenda ülikooliajaga, kui nii-öelda teistsuguseid filme näidati kinnistes ja poolsalajastes filmiklubides.
“Seda, et üliõpilastel on praegu selline võimalus, ei ole võimalik kuidagi üle tähtsustada.”
Väga hea film on Põlma sõnul võrreldav väga hea raamatuga. “Muidugi saan ma PÖFFil nähtust üleannuse. Aga pole hullu, sest pärast ei ole pool aastat põhjust muretseda, et äkki jäi midagi vaatamata.”
Eesti on Põlma meelest maailmakultuuri seisukohalt kaunikesti sumbunud. “Anne Erm oma Jazzkaarega ja Tiina Lokk PÖFFiga suudavad meie sumbunud olekut meeldivalt tuulutada. Kui neid festivale ei oleks…”
Eesti joonisfilmi kunstnik Valter Uusberg tunnistab, et PÖFFil nähtu põhjal võib Eesti joonisfilmi seisu päris heaks pidada. Animated Dreams’i programmist vaatas Uusberg ära poolsada filmi.
“Ei, see ei olnud väsitav. Kui oled treenitud pöffihunt, siis oskad õigeid valikuid teha ning lähed kinosaali teadmisega, et ees ootab põnev filmielamus.
Valter Uusberg, kes muidu päev päeva kõrval “Lotte” kaadreid sätib, on PÖFFile tänulik. Nii ei pea ta üldpildi kokkupanemiseks kuhugi maailma teise otsa lendama.
Loodusfilmide tegija ning Balti Filmi- ja Meediakooli dokumentalistika õppejõud Riho Västrik nimetab PÖFFi filmipeoks. “Tõsi, Eestis on aastaid levinud arvamus, et kuni suurt filmi teha ei saa, tuleb dokke vorpida. Õnneks hakkab tasapisi selline mõttelaad taanduma. Meil juba on noori filmiinimesi, kelle kutsumus ongi dokumentaalfilmid. Kes aga tuleb toime dokfilmi režiiga, saab ka muuga hakkama.”
Riho Västrik kavatseb enda sõnul vaadata 3–4 filmi päevas. Ta on oma tööelu korraldanud nii, et saab seda lubada. “Vaatamisega ei ole mõtet siiski üle pingutada. Emotsionaalse vastuvõtu võime kaob ühel hetkel lihtsalt ära.”
Västrik jahib festivalifilme vaadates loomingulisi mõtteid. On juhtunud sedagi, et plaanib vaadata mitu filmi päevas, kuid juba esimese järel tekib tunne, et järgmise peaks vahele jätma. “Sellepärast, et mõte läheb loominguliselt rändama,” selgitab Västrik. “Pärast filmi kirjutan oma mõtted üles ning hiljem vaatan, kas mõni neist on suutnud hea idee vormi võtta, mida saaks edasi arendada. Filme peab oskama ka lugeda,” on Västrik kindel.
