Põhja-Vene külad teevad kaotatud aega tasa
Kui Ivan III ei oleks Novgorodi vabariiki hävitanud, siis ei oleks Ivan Julm rajanud Arhangelski linna (muide, esimest suurvene akent Euroopasse!).
Siis ei oleks ka Peeter I rajanud laevastikku põhjameredel ja enamlased ei oleks seda rikast piirkonda vangilaagriks muutnud.
Ja kui siis siia oleks iseseisev Põhja-Vene riik tekkinud... Nende “oleksite” peegeldusi on selle kandi külades huvitav avastada. Näiteks kaugetes pomooride külades, kus on aastasadu elatud oma reeglite, mitte Moskva käsu järgi.
Meremeestekeelsed jutud
Nii pärisorjus sinna ei jõudnudki. Pomooride käitumisnormid olid kirja pandud juba XVI sajandil Pomorski seaduseraamatus, mis andis suured õigused kogukonnademokraatiale. Ja kus olid näiteks sätestatud meeste ja naiste võrdsed õigused!
Külades, mis ei tahtnud alluda Nikoni reformidele, jätkati põhjamaise sakraalarhitektuuri traditsioone, kuigi kirikute telkkatuste ehitamine oli sealkandis keelatud.
Keskaega ulatuvad ka pomooride meresõidu- ja kauplemiskogemused Euroopaga, eeskätt Norraga.
Kas teadsite, et sealsetel meredel oli kuni 1920. aastateni kasutusel meremeeste keel russenorsk, mis oli vene ja norra keele segu? See arktiline lingua franca hääbus pärast seda, kui Nõukogude võim piirid sulges.
Jah, Nõukogude võim ikkagi jõudis sinna ning paiskas segi traditsioonid, lämmatas vana kultuuri, pani küladesse elama kaugelt asumisele saadetud ja kurjategijad.
Meil Eestis on Nõukogude korraga arvete klaarimine lihtne – nimetad selle ümber okupatsiooniks ja oled nagu võluväel vastutusest vaba. Põhja-Vene külas on asi ilmselt teisiti ning seal on kujunenud omapärane hingekaitse mehhanism.
Külainimestega vesteldes hämmastas mind see, et Nõukogude ajast eriti ei räägita, selle kohal oleks nagu mäluauk.
Mälulünk ajaloos
Ajaloost rääkides kuulsin ikka eelmise sajandi alguse pajatusi. Vahel jäi mulje, et inimesed on teinud ajas saja-aastase hüppe ning maandunud tänapäeva.
Neile tuleb au anda, sest nad on toonud minevikust kaasa väga sügava kultuuri – maa- ja veelähedase, kohati müstilise, õigeusu ja paganluse seguse, millest ei ole paljud tähtsad teadmised ja oskused laiali pudenenud.
Sealsed mehed oskavad kasutada kirvest enamaks kui puulõhkumiseks. Paadiehitust ei ole unustatud ja igas külas on oma paaditüüp, viikingliku serv serva peal plangutusega. Naiste käsitööst rääkimata.
