Poliitika, kirjanduse ja põllutöö leht
Pealkirjas toodud deviis “Poliitika, kirjanduse ja põllutöö ajaleht” võiks vabalt ehtida ka tänast Maalehte, tegelikult aga kasutas niisugust kaunist lipukirja oma päistiitli all hoopis ülemöödunud sajandi Sakala.
Praegu sama nime kandev maakonnaleht on tagasihoidlikuma ambitsiooniga, defineerides end lihtsalt Viljandi maakonna ajalehena ja kutsudes külastama oma Interneti-külge. Ajastu märk seegi.
Põltsamaa lossis täna avataval pressimuuseumi näitusel “Post Scriptum. Eesti ajalehe kujundus 1766. aastast tänapäevani” võib igaüks oma silmaga imetleda niihästi vana Sakala rahulikku esikülge kui ka Perno Postimehe ning Eesti Postimehe kunstipäraseid päistiitleid, millel muhedalt piipu popsiv postimees idüllilises külamaastikus oma teed sammub.
Ületamatu formaat
Algul pigem väikese brošüüri moodi välja näinud ajalehed kasvasid XIX sajandi teisel poolel suureformaadilisteks soliidseteks häälekandjateks.
Näiteks Tallinna Teataja saavutas formaadi 59,5 korda 41,5 sentimeetrit, mis on tänaseni jäänud ületamatuks. Lehtede kujundus oli aga jätkuvalt rahulik, artiklid olid lükitud üksteise järel veergu ning liigendatud väikeste rubriigipealkirjadega.
Karjuvaid pealkirju ja visuaalseid rõhuasetusi ehk tänapäeva toimetusekeeles “lehekülje fookust” ei tuntud. “Eeldati, et lugeja loeb kogu lehe järjest läbi ja otsustab ise, mida tähtsaks pidada,” iseloomustatakse seda õitsvat perioodi Eesti a jakirjanduses näituse stendi saatetekstis.
Tegelikult toona ka kirjutati leht valmis sama moodi, nagu seda loeti: esimesest leheküljest alustades ja viimasega lõpetades.
Nii võis juhtuda, et ühe ja sama numbri esiotsas teatati Lev Tolstoi raskest haigusest, keskpaigas avaldati teade tema surmast ning lõpuossa jõudsid esimesed järelehüüded.
Tänapäevasele professio-naalsele lehetoimetajale on niisugune leht mõistagi õudusunenägu, tegelikult võis see aga omaaegsele lugejale pakkuda samasugust “arenevale sündmusele” kaasaelamise võimalust nagu praegused online-uudised.
Esimene illustratsioon Eesti ajakirjanduses ilmus 1821. aastal Marahwa Näddala-Lehes ning see kujutas eeskujulikku talupoega Maddi Reinu.
1893. aasta 18. oktoobril avaldas aga Olevik esimese foto. Sellel ilutses Rootsi printsi Oscari abikaasa printsess Ebba Henriette Bernadotte.
Näitusel võib jälgida muutusi, mis toimusid Eesti lehtede kujunduses iseseisvusperioodil, ning võrrelda toonaseid välja-andeid nõukogudeaegsete lehtede morni betoonkõrbe ning tänapäevaste lehtede värvikirevusega.
Trendid on globaalsed
“Nõukogude aeg oli teatud mõttes tagasiminek XIX sajandi kujunduspraktika juurde,” ütleb näituse üks korraldajaid Roosmarii Kurvits, kes on Eesti lehekujundusest kirjutanud ka doktoritöö.
“Üldiselt aga on ajalehekujunduse trendid väga globaal-sed ning viimase saja aasta jooksul on nad enamasti alguse saanud Ameerikast.”
Eesti lehtede kujundust on ajalooliselt mõjutanud ka Saksa väljaannete eeskuju.
Meie tänapäevased ajalehed torkavad naabrite omadega võrreldes silma kujunduse intensiivsuse ja värvikirevuse poolest. “Võib-olla peegeldab see Eesti ajakirjanduse üldist närvilisust,” muigas Roosmarii Kurvits.
Näituseruumi keskel troonib Maalehe küljenduslaud — see on seadeldis, millel veel kümmekond aastat tagasi uuriti ja monteeriti valminud lehekülgede trükikilesid, enne kui neist trükiplaate tegema hakati.
