Põllumehe päevaraamat: “Jäin kardaani vahele. Parem jalg otsast.”
“Üks väheseid asju, mida ma enam teha ei suuda, on tantsimine,” ütleb 48aastane Türi valla taluperemees Koit Teder.
Oma kalenderpäevikusse on ta 30. jaanuari kohta kirjutanud: Jäin kardaani vahele. Parem jalg otsast.
Kuigi õnnetusest on möödas kuid ning see pole tal esimene kord oma lugu jutustada, pole meenutamine kerge ka praegu. Seda, mil viisil jalg metsatööl traktori kardaani vahele sattus, ei tea ta päris täpselt nüüdki.
“Jõudsin mõelda, et kurat, hõlma tõmbas kardaani vahele, ja kui jälle mäletama hakkasin, rippusin peadpidi lumehanges. Vaatasin ja mõtlesin, mis valge asi see kardaani peal on, enne kui ära jagasin, et need on mu oma jala jäänused. Õnneks on Valtral jõuvõtuvõlli lüliti ka väljas ning sain kardaani seisma.”
Selleks ajaks oli pöörlev kardaan juba jõudnud tal kõik riided seljast kiskuda ja mees oli alasti.
“Seal lumel lebades panin silmad kinni ja mõtlesin korraks Hille peale, et tule mind vaatama,” meenutab Koit. “Aga siis taipasin, et isegi kui mu naine seda kutset tunnetaks ja tuleks, oleksin selleks ajaks, kui ta kohale jõuab, juba surnud.”
Mõistus oli selge ja esimene asi oli žgutt reiele peale saada. Selleks sidus ta laialipaisatud riideräbalatest leitud kombinesooni õlapaela ja pool lukku kokku ning keeras haakepoldi splindiks olnud elektroodijupiga žguti kinni.
“Hakkasin end lahti harutama. Kolm või neli ringi oli kõõluseid ja muid jala jäänuseid ümber kardaani.”
Kui Koit end kardaani ümbert lahti sai, otsis ta riideräbalate alt telefoni välja. See oli katki muljutud. Kuidagi õnnestus mehel end käte jõul traktorikabiini tõmmata. Nüüd oli vaja metsast välja saada…
Esimene pingelangus tuli külavaheteel, kui vastu juhtunud tuttavad juba kiirabiga ühenduse olid saanud.
“Seda pilti, mis avanes, kui kabiini ukse lahti tõmbasin, ei unusta ma surmatunnini,” ütleb Hille.
Mis talust saab?
Mõtte eest, et taluga on lõpp, polnud Järvamaa haigla intensiivravi palatis kuhugi põgeneda. Vähemalt kaks esimest päeva.
Talule oli aluse pannud Koidu onu, Vabadussõja invaliid. “Kah lombakas,” viskab peremees nalja. Onu surma järel sai talu Koidu isa, kes puhastas põllud kividest, ehitas uue lauda ja maja, soetas põllutööriistu ning lõi püsti tuulegeneraatori. Järgmine plaan oli osta veoauto, aga sõda tuli peale.
“Mäletan isa juttu unenäost, mida ta nägi sügaval Nõukogude ajal — et kolhoosi masinad jagati laiali ja kõik hakkasid jälle talu pidama,” räägib Koit. Isa jõudiski selle aja ära oodata. Ale talu taastati 1995. aastal, poeg asus tallama isa rada ja südametunnistus ei luba pooleli jätta.
Kalenderpäevik, 3. veebruar: Sain üldpalatisse.
4. veebruar: Hille tõi kargud. Tõusin esimest korda püsti, aga sammu teha ei suutnud.
Kaks haiglanädalat kulusid tervise kosutamisele ja uuringutele. Selle eest tahab Koit Teder öelda aitäh kõigile, kes haiglas temaga vaeva nägid: kiirabile, kirurgidele ja teistele arstidele, õdedele, hooldajatele.
Pärast jalalõikust tegid arstid kõikvõimalikke uuringuid: ultraheli, röntgen jms, sest lisaks jala kaotusele oli tal ka muid vigastusi, muljumised, paljalt lume see lebamine võis tekitada kopsupõletikku ja muid hädasid. “Paide haigla on väga tasemel, ja kes ise terveks saada tahab, see ka saab,” kinnitab Koit.
Protseduuridest üle jääv aeg kulus ratastoolirallile mööda haiglakoridore, kõndimisharjutustele raamiga ja karkudega, käte treenimisele.
Ka mõtted said selgeks: elu läheb edasi, talu läheb edasi. Kartulit enam maha ei pane, jäävad vili ja raps. Põllul liikumiseks tuleb osta ATV. Auto teha ümber käsijuhtimisele.
“Kahekesi koos saab ikka hakkama,” ütleb Hille.
13. veebruaril lasti Koit haiglast koju. Oli reede õhtu ja Oisu rahvamajas peeti Türi valla ettevõtjate austamise pidu.
“Samal õhtul läksime peole,” räägib Koit. “Ma olen nii edev inimene küll, et ei karda ennast ratastoolis näidata. See, et ma koju istuma ei jäänud, mind päästiski.”
Nädalavahetusel alustas Koit Hille abiga haiglas peetud plaanide elluviimist. Esimene töö oligi auto ümberehitus. “Kahe nädala pärast võtsin oma autoga juba lumerajasõidust osa,” meenutab mees.
Kevadel tõi traktori koju
Esmaspäeval oli vaja minna Türile traktoriostu asju ajama. “Olin just tegemas elu investeeringut. Minu uus Valtra traktor seisis AS Taure hoovil ja läksin aru pidama, mis saab. Taure mehed said asjast aru ja andsid mulle mõtlemisaega. Kevadel tõin traktori ikka koju.”
Praegu ei ole traktorisse ronimine Koidule mingi kunst: paar hüpet ühel jalal, natuke kätetööd ja asi korras. “Mõnes kohas on paremgi, kui neid jalgu vähem ees on, näiteks külviku sättimisel,” viskab ta nalja.
Koit on arvutanud, et talu likvideerimine oleks toonud rahalise kahju: maadel on hüpoteegid peal ja laenud tahavad tagasimaksmist. Tagasi oleks tulnud maksta ka saadud investeeringutoetus. Selleks et talupidamist jätkata, tuli lõpetada ka enne õnnetust pooleli jäänud masinakuuri ehitus.
Kui Koit otsis ehitusfirmat, kes tema alustatud ehituse lõpetaks, panid ehitajad ette nii kõrged hinnad, et mees vihastas. “Siis tuli küll jonn sisse, et teen ise ära. Panin selle kolaka (proteesi — toim) alla, naaberküla talumees tuli tõstukiga appi ja tõstsime fermid peale,” ütleb ta. “Ehitusfirma küsis katuse tegemiseks seitse päeva kraanat, meil olid kuue tunniga fermid peal. Roovi lõin ise tõstuki pealt.”
Kuigi meie jõulueelne jutuajamine on positiivne ja optimistlik, tunnistab Koit, et ega see aasta kerge ole olnud. “Mõnel hommikul ärgates oli tunne, et nii, nüüd panen jalad maha ja tõusen püsti, aga siis tuli meelde, et püstitõusmiseks on jalgu vähevõitu.”
Sellest saab üle naljaga ja võllanaljad aitavad teistelgi Koiduga suhelda. Haletsev pilk teeb endagi meele kurvaks ja parem on seda vältida. “Varem ma ei sallinud lauajala juures istumist, aga nüüd istun rahumeelega ja ütlen, et see on minu jaoks tehtud koht,” naerab mees.
Sageli meenub talle ka üks oma varasem raskete aegade puhul kasutatud ütlus: käed-jalad otsas, küll hakkama saame. Sellele, et hakkama tuleb saada ka siis, kui kõiki käsi-jalgu enam pole, ta varem ei mõelnud.
“Koit teeb ühe jalaga oma tööd paremini ära kui mõni teine kahega,” ütleb Hille.
Saun, vesi ja kallistused
Patsi ja peapaelaga Koit Teder on enda usku ja oma usku mees. Ta usub iseendasse ja oma mõttejõusse, kuid ka saatusesse, mis elusid juhib. Lisaks on nende perel ka mõned päris oma väljakujunenud rituaalid.
“Kui vene papp käib põldu õnnistamas, ütleb ta kõigepealt palved ära ja sosistab siis: pane ikka väetist ka!” selgitab Koit näite abil oma eluvaadet.
Mõne aasta eest juhtus sarnane õnnetus ühe Lõuna-Eesti talumehega. Seda meest meie hulgas enam pole. Koit usub, et küllap temal oli tol hetkel kusagil kaitsja ning talle oli seda kogemust millekski muuks vaja. Ja et mis ei tapa, teeb tugevamaks.
“Kõige eest, mis sa saanud oled, peab tänulik olema,” oli ta põhimõte juba varem ja on seda nüüd veelgi enam. Aga kuidas tänada oma lähedasi ja tuttavaid, kes kõik toeks ja abiks olid ja on kindlasti edaspidigi, Koit praegu ei tea. Ehk aeg annab vastused.
Üks enesekaitsevõte on tal juba aastaid: käia igal õhtul saunas. Algul nõudis seda must ja tolmune põllutöö või päev otsa väljas külma käes olemine. Nüüd on sellest saanud igaõhtune rituaal. Ka pärast haiglast koju tulekut oli üks esimesi töid ehitada sauna käsipuud liikumiseks.
Saunaskäimist mõtestab ta peaaegu samuti nagu kaasaegsed kristlased kirikuskäimist. Et see on koht, kus saad olla rahulikult iseendaga. Saad oma päeva ja mõtted selgeks mõelda — et mis oli hästi tehtud ja mis halvasti. Siis lähed sooja duši alla ja kõik selles päevas halb või raske olnu voolab koos veega minema. “Veel on tohutu jõud,” usub Koit.
Alates selle aasta veebruarist on peres veel üks komme. “Nüüd ei lähe me kumbki enne kodust välja, kui oleme korralikult kallistanud,” ei häbene mees tunnistada.
* * *
Järgmisel hommikul pärast jutuajamist on mu arvutis e-kiri Koidult: “Rääkisime eile vist liiga palju. Ei saanud öösel magada. Nägin jälle seda unenägu, et mul on jalg all ja ma tantsin. Ehk kunagi areneb meditsiin nii kaugele, et saan jälle tantsida.”
Tugev olla pole alati sugugi nii kerge.
