Asjade hing

Kerekas ilmutis toob heldimusest pisara silma.

Metsiku välimusega sõiduriist on varjupaika sattunud Saaremaalt. "Zapika mootor, Žiguli käigukast ja tagasild," loeb Tuve Kärner ette. Iste on peal, rool ning rattad ka olemas. No mida veel tahta!

"Helistas üks naisterahvas ja palus riistapuu minema toimetada," meenutab Kärner. Naine lisanud, et mehed tapvat end sellega ära. Hirmus püss olevat.

Kastiga Mosse (Moskvitš - toim) juures tekitab küsimusi mullaga ääreni täidetud kast. Mis värk on? "See on Porgandi-Peeter," paljastab Kärner peresaladusi. "Siin kasvavad meie pere porgandid." Ning viitab teise sama sihtotstarbega neljarattalise suunas. "See on Kurgi-Kusti."

Pereisa automaania on võtnud perenaiselt juurviljaaia. Nii püüab esimene seda autodesse sokutades end rehabiliteerida. Vana Tšernigovi buss kujutab endast nüüd lausa kasvuhoonet. "Tomati-Toomas," ütleb Tuve Kärner pisut vaiksemalt. Kuuldavasti tuleb toda nime ajutiselt varjata, kuna külla tulevat president ise.

Kas pääseb mõni aus auto­taastaja siit ka osi hankima?

"Kui tegu tõsise tahtjaga, saame kaubale ka!"

Igal masinal on Tuve Kärneri sõnul oma lugu. "On ajalugu, on saamislugu, on äratoomislugu." Jutt käib parajasti katuse all seisvast tumerohelisest Žigulist. ""Terevisioonis" võeti minult intervjuu," meenutab mees. Nii kui saade lõppes, helistas keegi naisterahvas palvega Žiguli talle maha müüa. Viiesaja krooni eest. "Vastasin siis, et meil on neid juba mitu tükki. Tema aga ajab, et see on abikaasa mälestus. Oli selle kunagi Punases Retis ostuloaga saanud. Et on nõus ka muidu andma. Kui ma ikka vastu ajasin, hakkas mammi teisel pool toru nutma. Läksime siis Tallinna vaatama. Auto oli kui prillikivi: polnud kunagi avariid teinud, selle juhile polnud iial trahvi tehtud ning autos sees polnud ühtki suitsu tõmmatud."

Tulijaid oma laternasilmadega uudistav auto näikse selle jutu peale otsekui noogutavat: "Jah, see ma olen. Jah, nii see oli."

Otsekui paberist tehtud

Asjadel oleks selle platsi peal justkui hing sisse tulnud.

Ruumi, kus Žiguli seisab, planeeritakse teha nõukogude- ehk vanaaegne töökoda. Koos riistadega, mida tol ajal isesõitjate elushoidmiseks kasutati.

Tuve Kärneri sõnul askeldab pidevalt tolle automuuseumi juures viis-kuus inimest. Järva-Jaani Tuletõrje Seltsis, mis varjupaika oma hoole all hoiab, on inimesi üle kolmekümne.

Peatuma sunnib siin üks ja teine atribuut, näiteks hädaajal Družba mootoriga konstrueeritud muruniiduk. Värskast on varjupaika õnnistatud Ikarus 250ga, omal ajal akvaariumiks kutsutud autobussiga.

Kõik margid on omaette ridadesse koondatud, siin on Mossed oma stalinliku eelkäija järel, on Nõukogude aja unelmad Volgad koos oma kahe Pobeda nime kandnud vaarisaga Jossu surma-aastast.

Roostekurat on vanakeste kallal sedavõrd kurjasti käinud, et need näevad välja otsekui paberist tehtud.

Maanteemuhkude ehk Zapikate sektoris näikse üks eksemplar kummaliselt laiutavat. Tuve Kärneri sõnul olnud selle omanikul kogukavõitu naine, oma kümnepuudane. Ega mahtunud kuidagi ära tollesse kitsikusse nimega Zaporožets. Siis keevitas mees ahtakesele kerele umbes paarikümnesentimeetrise tüki vahele. Ning tulemuseks oligi sõiduriist, millist keegi enne ega kusagil näinud pole.

Eriskummalisuste hulka kuulub ka üliharuldane piruka-Mosse variant - reisijaid vedama mõeldud, istmetega. Ning mitte isetehtud, vaid tehases kokku pandud.

Muidugi on platsil hulk eriotstarbeliste liiki kuuluvaid haruldusi eesotsas igat sorti ja mitmest ajast pärinevate tuletõrjeautodega. Eriotstarbeline on ka näiteks ratastel kemmerg.

Mõistagi troonib kõige muu kohal Tallinna Tatra trammivagun. Naljakas lugu on sellegi äratoomisega. Nimelt kui vagun pealinnast liikuma hakkas, tuli teisest Eesti otsast sündmust Järva-Jaani tähistama trammipargi direktor - lootuses oma endise "hoolealusega" kusagil tee peal kokku saada. Nähes metsa vahel üht noorteseltskonda, küsis neilt: "Kas tramm läks juba mööda?" Eks noored mõelnud, et mees paneb segast. Kui aga tramm tõepoolest nähtavale ilmus, oli hämmastus rohkem kui suur.

Surnukuur platsinurgas

Platsinurgas on tõeline surnukuur ehk paik üsna lootusetutele romudele. Siin hädaorus saab muude kõrval näha ka Nõukogude luksuslimusiini ZIMi. Õigemini seda, mis tast järele on jäänud. Pruuni kruntvärviga üle võõbatud kereköndis aimub ehk vaid tema kaasaegsetele kunagine hiilgus või vähemasti selle taotlus.

End vahtima sunnib ka tohutute ratastega alusele tõstetud must Volga. "See on meie pere noorima poja harrastus," valgustab Tuve Kärner. "Sovhoosidirektori Volga. Kui poiss kodus käib, teeb sellega tüdrukutele sõitu."

Ent stopp, kõige selle hea ja roostetava kirjeldamiseks peaks kirjutama paksu raamatu. Targem on tulla Järva-Jaani, peatuda hetkeks väravas seisva politseivärvides ja -kirjadega maanteemuhu juures, tõsta pakiruumi kaas üles ning pista selle all varjuva kassa pilust sisse südametunnistusele vastav summake.

Aga võib marssida ka väravast otse sisse vasakule või paremale pilku heitmata. Ära ei hakka keegi ajama.