Priid näitlejannad tallavad põnevat rada
Liia Kanemägi ja Külli Reinumägi säravad sama erksalt nagu sügispäike nende selja taga Tallinna tolmuses taevas. Kaks vabakutselist näitlejat on masu ajal nii rõõmsad? Kuidagi kahtlane...
“Kui abiellumine, laste sünd ja esimesed päevad teatritööl välja arvata, siis pole ma kunagi nii õnnelik olnud nagu praegu,” tunnistab üksteist aastat Eesti Draamateatri lavalaudu tallanud ja alles kolmandat aastat vabakutselisena tegutsev Külli Reinumägi.
Viieaastase Vanalinnastuudio-kogemusega Liia Kanemägi on priipõlve pidanud märksa rohkem ehk kaheksa aastat ning Reinumägi rõõmsad sõnad passiksid suurepäraselt ka tema suhu. Miks nad end nii õnnelikuna tunnevad?
Sest nad saavad teha täpselt seda, mis neile meeldib. Ja juhtumisi meeldivad need asjad ka teistele. Millega nad siis tegelevad?
Lavakunstikoolis samal kursusel õppinud näitlejannad veavad kahenaisefirmat ehk teatriühendust Oma Lava. Selle sildi all loovad nad lavastusi ja projekte – südamest, kõhutunde ja närvide järgi, nagu Reinumägi ütleb. Nad otsivad ise materjali, ise instseneerivad ja lavastavad, leiavad mängukohad ja publiku, koostavad kavalehed ja teevad reklaami, ise ka mängivad. Mõnikord on neil ka abilisi – kord kutsuvad kampa pillimehe, kord mõne näitleja või lavastaja.
Kangete naiste tandem on teinud mitu harivat programmi lasteaedadele ja koolidele – näiteks leivast, selle küpsetamisest ja muust asjakohasest, mis osutus nii menukaks, et näitlejad ei jõudnud lihtsalt ajaliselt kõikide soovijate juurde seda etendust mängima.
Või nelja eesti poeedi loomingul põhinev luulelavastus, mille Külli Reinumägi koostas lihtsalt sellepärast, et ta väga tahtis. Tulemus oli see, et Underi, Alliksaare, Runneli ja Rooste luuletused tõid saalid õpilasi täis ning näitlejad pidid pinke juurdegi tassima.
Pole aega vorsti süüa
Nad aitavad sisustada sünnipäevi ja teisi pidusid, kõik rahvalikus stiilis, tutvustades seeläbi vanade eestlaste uskumusi, kombeid ja elulaadi. 12. novembril esietendub Oma Lava egiidi all Mats Traadi novellil põhinev lavastus “Türgi oad”, mille tegemisse kaasasid naised vabakutselise Erki Aule lavastajana ja Tallinna Linnateatrist Indrek Ojari näitlejana. Sellist päristeatri moodi lavastust pole nad varem teha söandanud.
“Nende türgi ubadega sumpame täiesti tundmatul maal,” tunnistab Külli Reinumägi. “Saan aru, et autor ja pealkiri ei pruugi publikut meelitada, ka näitlejad pole suured staarid – peale Indreku muidugi. Võib-olla tuleb ainult viis inimest saali, aga võib-olla tuleb 105. Me katsetame igal juhul.”
Sarnaselt teiste projektidega, mida naised kõikjal Eestimaal etendamas käivad, kavatsevad nad ka “Türgi oad” pärast kuut novembrikuist Tallinna-mängukorda pealinnast kaugemale viia. Kutseid on nii mõnestki paigast juba laekunud.
Kokkuvõttes on Oma Laval läinud palju paremini, kui paar aastat tagasi seda ühendust asutades esimesi plaane ja prognoose tehes paistis. Siis, suure majanduslanguse eelõhtul, ennustasid kõik märgid, et parimal juhul jäävad nad iga kuu omadega nullseisu, aga miinustesse langemisest pole samuti pääsu.
Kui naised oleks pidanud alustamiseks kõik oma säästud mängu panema ja edaspidi ainult Oma Lavale lootma jääma, oleks ettevõtmine tõenäoliselt katki jäänud. Aga õnneks käis Külli Reinumägi draamateatris rollilepinguga aeg-ajalt mängimas ning Liia Kanemäele tõid natuke raha sisse kultuuriprogrammid, mida tema loomemajanduslik ühenaisefirma huvilistele pakkus.
“Selle pärast ei olnud vaja karta, et meie lapsed päris ilma riieteta jäävad,” nendib Reinumägi. “Tegelikult on Oma Laval väga hästi läinud, arvestades teatritöötajate palku ja Eesti üldist olukorda. Võib-olla sinki me leiva peale veel osta ei saa, aga vorsti küll. Meil pole vorsti söömiseks lihtsalt aega, sest kogu aeg on nii palju tegemist.”
Teatrisse tagasi ei kipu
Just viimasel ajal, esietenduse eel, kogunes neil toimetusi sedavõrd palju, et nii mõnelgi ööl tuli piirduda vaid paari unetunniga. Ja eks eraelugi kannatas, ehkki kummagi naise kaks last elavad emade tööle igati kaasa ning abikaasadki on nõu ja jõuga toeks. Reinumägi ja Kanemägi ei väsi kiitmast ka kultuurkapitali, Tallinna linna ja draamateatrit, kes on neid usaldanud ja abiks olnud.
Liia Kanemägi usub, et neid võib nii mõneski mõttes teerajajateks pidada. “Pole olnud eriti palju kuulda vabakutselistest naisnäitlejatest, kes on oma asja ajama hakanud ja ennast seeläbi maksma pannud,” tõdeb ta. “Meil on praegu nii huvitav elu, aga teatrisse jäädes poleks ma selleni jõudnud ja minu praeguseks avaldunud omadused oleks jäänud varju. Seetõttu ei tahaks ma ühegi teatriga pikaajalist töösuhet sõlmida.”
Ja kuigi isegi Andrus Vaarik pidas targemaks vabakutselise elust loobuda ning heitis end linnateatrisse ankrusse, ei kipu ka Külli Reinumägi sõbratari eeskujul priipõlvest loobuma.
“Minust sai vabakutseline olude sunnil, polnud piisavalt tööd,” tunnistab Reinumägi. “Usun, et kui paluksin, saaksin mõnesse teatrisse tööle küll. Aga ma ei taha. Tee, millel praegu kõnnime, on nii põnev, et ei raatsi sellest loobuda.”
