Pronksiööl Linnateatri laval salvestatud lavastus jõuab telesse



Pronksiööl Linnateatri laval salvestatud lavastus jõuab telesse
Tallinna Linnateatri lavastuses “Karin ja Indrek. Tõde ja õigus” mängivad peaosi Hele Kõre ja Indrek Sammul.

Eesti Televisioon näitab 1. ja 7. mail kahes osas Tallinna Linnateatri Tammsaare-tõlgendust – IV osa “Tõest ja õigusest”, Karini ja Indreku lugu, mille salvestuse ajal kogus väljas tuure pronksiöö möll.

Peamine põhjus, õigemini võimalus, et kolmandat aastat edukalt linnateatri mängukavas püsinud tükki saab nüüd ka telest vaadata, oli muidugi teatri peanäitejuhi ja loo lavastaja Elmo Nüganeni enda pakkumine. Esiteks sellepärast, et loo mängimisel teatris on ligi poolteiseaastane paus, noorte näitlejataride puhul üsna mõistetavatel põhjustel.

***

ETV lavastuslike saadete toimetuse juhataja Gerda Kordemets, miks ikkagi üks menulugu telepurki antakse?

Sellekski on üsna arusaadav põhjus. Vähemalt seletas Nüganen selle üsna selgelt ära. Kui tuletada meelde "Tõe ja õiguse" III osa tagamaad, maadleb tollane Eesti üsna sarnaste muredega. Kriis, tööpuudus, pankrotid, priiskamine, elumerelained, hingekriisid, seltskonnaläbu.

Sõnaga - ei ole enam ajakohasemat momenti, et eelmisel sajandil klassiku poolt kirja pandud hoiatust pisut suurema kella külge panna, kui seda on Linnateatri Põrgusaal. Pealegi on arvata, et publiku huvi ka pärast pausi teatriloo vastu kuigivõrd ei vähene. Arvan, et see oli Nüganeni peamine idee ja põhjus tulla lavalooga välja ka teleekraanil. Muidugi on ka muid.

Milliseid?

Juhuse tahtel (ei arvaks, et saatuse) läksime telebrigaadiga Karini-Indreku lugu üles võtma just sel õhtul, kui lahvatas pronksiöö möll. Muidugi ei olnud loo alguses veel mingit möllu, aga mida edasi laval end 1930. aastate pankrot keris, seda enam sai pika loo mitmelgi vaheajal selgeks väljaspool teatriseinu toimuv.

Kes teid sellest teavitas?

Kõik me oleme inimesed, ja näitlejatel on palju tuttavaid. Kuna põhimöll käis ju kesklinnas, ei jää ju vanalinngi sealt väga kaugele. Lisaks, kui meelde tuletada "Tõe ja õiguse" selle osa sisu, on sealgi üks end salaja varjav enamlane, peategelase vana tuttav. Näitleja on tundliku elunärviga tüüp...

Kas tollane uudis levis ainult lavarahva seas?

Arvan, et ei. Vaheaegadel sai sellest aimu kindlasti ka publik. Neist peab ju ka aru saama, justkui neljaks ja pooleks tunniks kunsti nimel vangi mõistetud, samal ajal kui templimüüride taga käib... kurat teab mis.

Kas vaheaegade tulles vaatajarahvast ka vähemaks jäi?

Ei tea. Arvan, et mitte. Ise olin ülekande ajal bussis monitoride taga. Olen üsna kindel, et mingit äraminemist ei toimunud. Elmo käis näitlejate poole pealt meie juures infot jagamas. Ju ta oleks maininud.

Nii et see mäsu lugu ennast ja teie teletööd eriti ei seganud?

Mäletan, et oli kuulda helikopteri ülelende. Arvan, et terasem vaataja, s.t kuulaja võib seda täheldada ka 1. ja 7. mail televiisorist etendust jälgides.

Eemaldume pisut selle öö kilast. Nagu aru sain, oli äreval õhtul teleülekande ajal ka publik saalis. On see tava või kokkulepe, et lava sihivad nii kaamerad kui ka vaatajate silmad?

Seda luksust, et laval toimuvat teatrietendust naudiksid tühja vaatesaali taustal ainult kuus kaamerat, me hetkel endale lubada ei saa, eriti mitte praegusel ajal. Ehkki Põrgusaali meie aparatuuri ära mahutada oli päris piin, tuli siiski arvestada, et ka publik on saalis. Nii et tegelikult toimus tavaline etendus, mida lisaks vaatajatele jälgisid veel ka meie kaamerad.

Oligi siis neid kuus?

Vähemalt. Tegime tõsist tööd. Laval on ju kogu lugu sedavõrd liigendatud, et iga nurka tuleb ja peabki pildiga katma.

Praeguseks on lugu salves. Olete selle kindlasti sada korda läbi vaadanud.

Kas just nüüd nii palju...

Tahaksin siinjuures lisada, et tegelikult ongi hea, et kaameratega koos ka publik saalis on ja sama lugu oma silmade läbi jälgib. Loomulikult oleks mugavam, kui saaks laval toimuvat kamandada oma stoppide ja rakurssidega, samas võib asi välja kukkuda telelavastusena ja seda kahjuks jutumärkides.

Publiku reaktsioon on erakordselt tähtis. Ei peagi siin silmas naeruturtsatusi ega vaheaplause, pigem nende kohalolu, kelle jaoks tõeliselt laval mängitakse. Erandeid muidugi teeme. Näiteks "Sõdurit" võtsime üles kahes vaikses kohas - Laidoneri muuseumis ja Patareis. Tegelasi on seal teatavasti vaid kaks ja see muudab asja.

Jääb mulje, et raskete olude tõttu on ETV loomingulisel rahakotil varsti põhi paistmas, mis puutub vähemalt salvestatud ja veel salvestamata teatrikultuuri.

See on vale mulje. Varu on tegelikult üsna suur. Enamik meie salvestusi ongi n-ö salves ootamas, et vastav teater annaks loa.

Ei saa ega tohigi omatahtsi käituda lugudega, mida pärislaval veel vapralt mängitakse. Samas ei takista miski meil kõike seda üles võtmast, ootama panemast. Salves (ja ootamas) on näiteks "Voldemar", kohe-kohe saab kettale "GEP", "Eesti matus" ootab oma teleluba juba tükk aega ja arvan, et seda niipea ei tulegi. Niisamuti nagu "Johannese passioon" ja "Helesinine vagun".

Kõik mainitud tundusid olevat eesti algupärandid. Kuidas väljamaa lugude eetrisse paiskamisega on?

Siin on asi keerulisem, õieti kallim. Telemaailmale ei laiene igasugu pehmendavad asjaolud ja täie rauaga raha välja andma pole me lihtsalt hetkel võimelised. Summad on oi-oi kui suured.

Teeme kõigest hoolimata umbes 9-10 salvestust aastas ning see on hetkel meie tase ja võim. Pealegi, ükskõik kui nukralt me välisklassika eemalejäämisest ei räägiks, meie, ETV kohus ongi jäädvustada ennekõike eesti lugusid.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare