Puding, porter, kuusk ja kana
Hinged on käinud ja tagasi läinud, lipsates hilissügise võbisevatesse varjudesse, ilma et oleks liigahtanud ainuski leht.
Üksnes loomad märkasid neid lahkumas. Mis pani koera või kassi või linnu äkki pead tõstma ja su selja taha vaatama, kus sa ise midagi ei näinud ega kuulnud? Kus on nad nüüd, meie esivanemad, mil hingedeaeg on möödas ja jõulud märgusõna ootavad, et lavale astuda?
Mulle meeldib kujutleda, kuidas kallid kadunud oma kummituskõrtsis vaimuõlut rüübates üksteisele lugusid pajatavad. Kuidas ühed tädi Mari poolsurnuks ehmatasid. Kuidas teised, ükskõik kui jubedad nad ka poleks olnud, ei suutnud noorele Margusele ega Mari-Liisile mingit muljet avaldada. Kuidas kusagil Veneta laguuni isola di morte (surnute saare) kohal tekkis liiklusummik, kui liiga palju luuavarrel lendavaid nõidu korraga valele poole pööras.
Proosalised pühad
Jõulud Inglismaal olid pärast Teist maailmasõda proosalised pühad. Raha oli vähe ja mu vanematel tuli aasta otsa kokku hoida, et nad saaksid mulle paar väikest kingitust teha (raamat, õun ja apelsin, pähklid, omakootud kampsun), jõululõuna korraldada ja meie väikese maja esiaknale pisike kuusk osta.
Detsembrid olid Inglismaal Bristolis 1950. aastatel palju külmemad kui praegusel üleilmse soojenemise ajal ja lumi oli meil tavalisem asi.
Mäletan, kuidas isa ilmast hoolimata jalgrattaga linna külje alla tallu sõitis ja sealt kanaga tagasi tuli. See oli ammu enne noid odavaid vabrikulinde (vuih!) ja kana oli haruldane maiusroog.
Ema võttis sisikonna välja ning andis Mickeyle, kes pistis selle hoobilt nahka. Tollal, enne pakendatud kassitoitude aega olid meie kõutsi tavaroaks jäätmed söögilaualt.
Kanale pandi täidiseks segu, mille koostises oli või, riivsai, sibul ja salvei. Seda küpsetati 25. detsembril, kui britid jõululõunat söövad, ning anti lauale kartuli, porgandi ja rooskapsaga, mis kõik valati üle pruuni soustiga. See kaste tehti kana- ja aedviljaleemest ning maisitärklisest.
Jõulupudingu rituaal
Järelroaks oli jõulupuding, mida Charles Dickens nimetab rosinatainaks.
Selle tõesti suurepärase Inglise maiustoidu retseptis on rosinad, korindid, sukaad, hapu õun, apelsini- ja sidrunimahl ning nende riivitud koor, jahu, vürtsisegu, kaneel, ploomirasv, pruun suhkur, riivsai, munad ja stout.
Stout ehk kange porter on tumeda Eesti õlle eelkäija. XVIII sajandil pruulis Londoni Thrale’i õlletehas kanget porterit, mis veeti välja Katariina Suure õukonna jaoks. Porter sai populaarseks Läänemere maades, kus seda tehti järele, kasutades kohalikke tooraineid ja pruulimistavasid.
Inglise pudingurituaal nägi ette, et tainast segades tuleb midagi soovida ja sekka visata kolmepenniline. See väike kaheksanurkne münt on nüüd ammu käibelt kadunud.
Tainas valati siis portselankaussidesse, kaeti riidega, mis seoti ümber kausi kinni ja aurutati tundide kaupa. Siis pandi pudingud enne söömist aastaks seisma.
Meie omasid hoiti köögi kõrval sahvris. Lugesin kord Jüri Parijõe jutustust “Katkine kruus”. Seal kujutati samasugust sahvrit, kus on sügavad riiulid ja alati jahe – küll see päästis alles mälestusi valla!
Ots tuli pudingule peale siis, kui seda viimaks keedukreemiga serveeriti. Rikkamas peres immutati pudingut brändiga, pisteti korraks põlema ja serveeriti koorega.
Kunagi tegin jõulupudingut oma eesti sugulastele. Tundub, et nad ei osanud sellest suurt midagi arvata. Vähemalt maitses neile maiusroa juurde kuulunud portvein...
Sünd ja ränd
Ingliskeelne termin Christmas (“Kristuse missa”) on nooruke, ja viitab Kristuse sünnile – nagu ka Navidad hispaania, Natale itaalia, Noël prantsuse ja Рождество vene keeles. Saksa Weihnachten tähendab “püha öö”.
Vanasti oli talistepühade nimeks inglise keeles Yule (tõenäoliselt tulenenud anglosaksi ehk vanainglise keele sõnast geōl), mis oma päritolu poolest asub üsna sealsamas kus meie jõulud, soome joulu ning taani, rootsi ja norra jul.
Yule tuletab meelde, kuidas 350.–700. aasta suure rahvasterännu esimese faasi ajal rändasid V sajandil Britanniasse germaanlased sealt, kus praegu on Skandinaavia maad, Holland ja Põhja-Saksamaa.
Eestlastele oli see hea aeg, sest kõigil hilisematel röövvallutajatel oli nii kiire hakata venelasteks, sakslasteks, prantslasteks või türklasteks, et neil ei olnud mahti toppida oma nina meie nägelustesse lähinaabritega – peamiselt lätlaste ja rootslastega.
Jõulupuu meenutab iidseid üleilmseid kombeid. Vanaegiptlased, -hiinlased, -juudid – kõik kasutasid igihaljaid puid ja vanikuid igavese elu sümbolina. Skandinaaviaski pandi lindude jaoks õue puu ning maja ja laut ehiti igihaljaste okstega.
Mõnedel legendilaadsetel andmetel pani Euroopa esimese kaunistatud jõulukuuse 1441. aastal Tallinna turuplatsile Raekoja ette püsti Mustpeade vennaskond.
Sama väidavad ka lätlased, ainult et Riia kohta. Sealsel Raekoja platsil Mustpeade maja ees tänavas on kaheksakandiline metallplakat, millel kaheksas keeles kiri “Esimene uueaastakuusk Riias 1510. aastal”.
Igatahes noomib Tallinna kroonikakirjutaja Balthasar Russow oma 1584. aastal ilmunud “Liivimaa kroonikas”, et siin on komme turule püsti ajada hulga roosidega ehitud kuusk.
Ja kaubasellid “läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas”.
Jutt käib siin ajast enne Vene–Liivi sõda, mis algas 1558.
Elame, näeme
Nonii, nüüd aitab aastaks 2012! Lähen kohe Tartu turule verivorsti ostma. Lauale panen selle jõululaupäeval koos säriseva peekoni ja pohlamoosiga, ahjukartuli ja hapukapsaga.
Esimesel jõulupühal aga sööme kass Jelliga kana ja jõulupudingut, mille tõin (sohk mis sohk!) Tallinna Marks & Spencerist, ja loputame kõik alla A. Le Coqi jõuluporteriga.
Soovime teile kõigile hästi rõõmsaid jõule ja õnnelikku uut aastat!
TÕLKINUD MATI SOOMRE
LUGUDE SARI
Elame, näeme
- Kirjanik, tõlkija ning toimetaja Hilary Bird heidab kord kuus sise- ja välisvaatleja värvika pilgu Eesti elule.
