Sakraliseeritud fotodel ja graniidist pjedestaalidel kõrgus ta hiiglasena, harkisjalu ja huligaanse sihverplaadiga kui kommunistlik rahn. Tema rombidega pullover ja ülbete huulte vahel tolknev pabeross said rituaalseteks märkideks, mis kuulutasid kadu bürokraatiale, buržuaale ja pehastunud kapitalismile.

Jah, Majakovski on tagasi, ent sootuks moondunud kujul.

Hügieeniline Osja

Eestimaa raamatulettidelt on nüüd haaratav rootsi slavisti Bengt Jangfeldti 600-leheküljeline uurimus “Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond”.

Tagantjärele annab irvitades meenutada, kuidas Majakovski kunagi oma nõukapassi-luuletuses ülbitses skandinaavlaste pihta, umbes et “taanlane ja need teised rootslased”. Vihjates, et üks põhjamaine pursuide kamp kõik. Aga kust poeet võis toona aimata, et aastakümneid hiljem just kellestki rootslasest saab tema saatuse tunnustatud uurija.

Jangfeldt avab uurimuses Majakovski eraelulise maailma ja see erineb muidugi kardinaal­selt kunagisest pidulikust kaanonist. Rootslane käsitleb toimunut küll putukateadlase kiretusega, prepareerides tegelasi kui mardikaid. Ent ajastu ise pulseerib dramaatiliselt, ekstsentriliste tegelastena tormleb läbi intellektuaale ja poliitikuid. Ent olgu muudega kuis on, aga üks asi on ilmselge — pole võimalik rääkida Majakovskist, kõnelemata Lili ja Ossip Brikist.

Juudi soost abielupaar Brikid ja erotomaan Majakovski kuulusid ühte nagu kolme säärega püksid, nende irriteeriv kooselu, iseäraline erootilis-loomeline kommuun, kus kõik armastasid kõiki, aga Majakovski Lilit kõige enam, tundub tänases päevaski sutsu mõistetamatu. Kuid kogu kolmik vääris üksteist, ka Lili ja Osja on vene kultuuriloos jäävad suurused. Lili paradoksaalne võlu, deemonlik mitmemõttelisus murdis maadligi ju mitte üksnes Majakovski. Ja Ossip Brik oli kahekümnendate aastate kultuuris oluline ideoloog.

Ühes sfääris olid kolmikliidu liikmed kuristikuliselt erinevad, nimelt armukadeduses. Majakovski võis piinavast kiivusest lõhkeda, Lili oli ses asjas varieeruv, Osjal aga puudus üldse võime tunda armukadedust. Kord läks Lilja Osjaga tülli, naine vihastas ja tormas kodust restorani, jõi end siiruviiruliseks, suubus juhusliku ohvitseriga kabiini ja provotseeris seksuaalse kähkuka. Lili vantsis koju, pisarais ja purjus ning jutustas kõigest abikaasast Osjale, küsides, mis nüüd küll teha. Ossip tõstis raamatult hajameelse pilgu ja soovitas sõbralikult: “Kõigepealt tuleks võtta vanni,” ning kiindus taas teosesse.

Antisemiidist novaator

Teinegi patoloogiline isiksus on müügilaudadele laskunud. Siinses keeles on nüüd lõpuks saadaval Louis-Ferdinand Céline’i kurikuulus, XX sajandi üks võtmeromaane “Reis öö lõppu”.

Céline oli antisemiidi ja inimvihkajana tuntud kirjanduslik novaator, keda tänini jälestatakse ja imetletakse ühel hoobil. Sõjajärgsele avalikkusele kõlas ta nimi kui koletise, fašisti ja juudipõlgaja oma. Henry Miller tunnistas, et Céline’i loome oli tema jaoks šokk, millest ta enam kunagi ei väljunud ja millest ise lõpuni mõjutatuks jäi.

Eestlasele võib tuttav ette lüüa Lili õde Elsa, kes erinevalt sõsarast tegi SSSRist kaabet, abiellus teisel katsel Louis Aragoniga, võttis kirjanikunimeks Elsa Triolet ja kerkis prantsuse kirjanduses silmatorkavale kohale. Teda on ka eesti keelde pandud.

Céline’i stiilist, selle purustavast mõjust prantsuse omaaegsele normeeritud kirjanduskeelele, argoolembusest ja “monstroossusest” saab värvika, erudeeritud ja väga lugemisväärse pildi raamatu tõlkija Heli Alliku saatesõnast, seda siinkohal refereerida oleks liigne.

Räägin killukesi sellest, mida seal pole: Céline’i suhetest Nõukogude Liiduga. Ehkki pärast sõda rassist Céline’i töid enam kuidagi Nõukogudemaal avaldada ei saanud ja seetõttu mõistagi ka mitte ENSVs, oli romaan “Reis öö lõppu” ometi vastuoksuslikult varem, 1936. aastal Moskvas ilmunud. Taganttorkijaiks eelkõneldud Aragon ja Elsa Triolet. Keda omakorda olla salaja ässitanud Céline’i tollane suur fänn, eksiilis redutav Lev Trotski.

Tõlge oli küll kupüüridega ja järelsõnas nimetati romaani “sureva kapitalismi gigantseks freskoks”. Samal aastal külastas kirjanik ise ka punast Venet, kuid tema jaoks ei eraldatud erivagunit mööda riiki sõiduks ega kamandatud saatjaskonnaks kuut nõukogude literaati nagu mitmete progressiivsete väliskirjanike puhul. Tal ei olnud ka riiklikku kutset, Céline väisas Venet turistina. Nähtu oli talle erakordselt vastumeelne ja see ei jäänud kajastamata ka ta kirjasõnas.

Veel teisegi prantsuse kirjanduse revolutsionääri, traditsioonilõhkuja, kes transformeeris belletristilisi ja keelelisi norme, teos on jõudnud eesti keelde. Osta võib 1985. aasta nobelisti Claude Simoni romaani “Flandria tee”.

Simon polnud radikaal Céline’i mõõtkavas. Céline’i pettumus inimeses oli totaalne, ilma lootusekiireta. Simon, kes käis samuti läbi sõdade hingepõletavast sulatusahjust ja kelle “Flandria tee” on apokalüptilistest nägemustest tiine, jätab ometi ukse praokile, lämmatamata päriselt lootust.

Inimliha toiduvaagnal

Oh heldust, poleks uskunudki, kuis üks värskelt jõudnud raamat jaksas tärgatada mu meeltes poisipõlve polaarunistuse.

Kunagised Nansenid-Amundsenid-Scotid elustusid emotsioonides hoogsalt, kui lõin lahti Tiiu Härmi karge uurimuse “Jää voolab” alapealkirjaga “Eesti polaarränduri August Masingu maailm”. Pühendust kannab raamat ka: “Naistele ja meestele, kelle unistuseks on jää.”

Tuleb välja, et eesti verd polaarmees on meil täiega olemas olnud, Jõgeva kandist pärit August Masing elas ligi pool sajandit Alaskal, ja nagu raamatus kinnitatakse: “…sõitis lumetorme trotsides ihuüksi koerterakendil maha tuhandeid kilomeetreid ja oli tõenäoliselt üldse esimene eestlane, kes kasutas Alaska kelgukoeri.” Tähendab, eestlase kihk pole teda sundinud üksnes odava turistina pagema lõunamerelistele randadele peesitama, vaid ta geenid võivad kätkeda ka salajast igatsust jäämägede ja -väljade silmipimestavuse järele. Tõepoolest, viimane aeg on asutada rahvuslik polaarpunkt, millest jupp aega leierdatud.

Teinegi poisipõlve register lõi helisema, kui leidsin raamatuvirnast kirjastuse Tänapäev üllitatud Jake Page’i indiaanlasraamatu “Suure vaimu rüpes”. See ei produtseeri nahksukalist miraaži või John Readi preeriaseiklusi, vaid Page paiskab kaante vahele ka teaduslike kriteeriumide mõistes “radikaalselt uue loo”.

Idülliline arusaam punanahkade üllast rahumeelsusest lüüakse kildudeks. Kõne alla kerkib nende võimalik menüü, kaupmees Alexander Henry kirjeldab üht dineed 1760. aastaist: “Meie vigvami toodi sõnum, et Wawatam tuleks pidusöögile. Wawatam võttis kutset kuulda ning haaras kaasa vaagna ning lusika. Umbes tunni aja pärast tuli ta tagasi, vaagnal inimese käsi ja lihakamakas.”

Muide, Majakovski luule puhul on teoreetikud kõnelnud “gastronoomilisest sadismist”. Oleme tagasi jõudnud siinse kirjutise algusse.

Raamatuist leiab ikka midagi valgustuslikku, vahel lausa eeskuju pakkuvat.

* Vaapo Vaher võtab sõna on rubriik, kus vaheda sõna ja isikupärase stiiliga arvustaja annab kord kuus oma hinnangu värskelt ilmunud kirjandusteostele.