Purjetamine vabadusse 25.

Tuul, mis oli kogu hommiku puhunud WNWst, pöördus nüüd aeglaselt WSWi ja tugevnes üha. Harry, kes seisis rooliratta taga, vaatas ikka ja jälle taevasse.

false

See oli endiselt helesinine ja pilvitu, kuid õhk näis kirkam ja lõikavam. Meri, mis oli olnud laines, kuigi suhteliselt rahulik, muutus äkki valgete vahuharjade tõttu elavaks. Inga, kes seisis peakajuti lael, hõikas: “Vees on jänesed!”

Lühikeste, eri pikkusega lainete harjad meenutasid tõesti jäneseid. Neid oli tuhandeid, kui nad kerkisid äkitselt pinnale ja tormasid meie poole. Vett piserdas juba üle tüürpoordi. Tädi Julianale oli saanud kõigest küllalt.

“Mul on juba palju parem,” sõnas ta. “Igal juhul olen ma pigem merehaige, kui et lasen sellel soolveel rikkuda oma ainsa korraliku kleidi.”