Oli peaaegu kesköö, kui jõudsime järve kaugemasse otsa ja hakkasime pimeduses kobamisi otsima sissepääsu kanalisse. Heino, kes põlvitas vööris, pootshaak vette lastud, et hoiatada meid madalvee eest, hüüdis äkitselt: “Kuulake! Kas te kuulete seda? Kirikukella helin!”

Kuskil kaugel eemal löödi kella ning selle helin muutus üha valjemaks ja valjemaks.