Anton Hansen Tammsaare on tänapäevane vähemalt läbi kahe teose. Need on “Põrgupõhja uus vanapagan” ning “Kuningal on külm”.

Põhjus lihtne: põrgu on igavene ning kuningatel alati külm.

Samas imestan ma, et Tammsaare teoste põhjal kirjutatakse ikka veel raamatuid. Pole ta ju lahkamise mõttes lihtne kirjanik. Nii võtan mütsi maha kõigi ees, kes selle mehe teemadel ja laadis julgevad sulge haarata.

Tuleb aga tunnistada, et Sulev Oll pole oma “Põrgupõhja viimase Jürkaga” Tammsaarest sugugi lihtsam.

Autorit ennastraamatust ei leia

On see autori kavalus, aga enda on ta raamatu lehekülgedelt täiesti kõrvale jätnud. Mitte ühtegi vihjet. Algusest peale samastab autor end Jürkaga ja jääb sellele viisile truuks lõpuni.

See on pliiatsiraamat. Pliiatsiga loetav raamat. Nagu Piibel, Koraan, Friedebert Tuglase “Marginaalia” või Friedrich
Nietzsche eesti keeles kätte saadavad raamatud.

Juba esimese peatüki pealkiri – “Kui sa suudad luua ise endale maailma, oled sa Jumal” – sunnib enne lugemist mõtlema. Kas on tegu jultumuse või ülima julgusega, mis on selle alternatiiv.

Tegelikult võiks “Põrgupõhja viimase Jürka” arvustuses piirdudagi vaid tsitaatidega. Toon mõned ilmekamad näited, miks see raamat on kaante vahele saanud.

“Viimasel ajal olid inimesed ka mõttetuse peale rohkem mõtlema hakanud.” Tõesti – kui kuradi tihti me tabame ennast mõttetuse peale mõtlemiselt! Ja kui palju tundub sealt tulevat uusi mõtteid!

Täpne on ka tõdemus, et Jürka isa ja ema nägid tõde erinevalt. “Ema jaoks oli tõde midagi sarnast mõistega “usk”, isal aga “matemaatika”.”

Mind on alati painanud tõdede eri allikad. Omal ajal toodi tõdesid ju ette eri kandikutel. Ühe jaoks on sõdur vabastaja, teise jaoks okupant. Näiteid on muidki. Nii räägiti ja räägitakse nagu ühest asjast, aga üksteisest mööda.

Või siis autori rahvaluuleline tõdemus, et õigus on musta härja perses. Vaidlen siin siiski vastu.

Õigus on kusagil olemas. Pigem räägib lausujas solvumine, mittesaamine. Mis ei tähenda, et seda tõdemust edaspidi ei võiks kasutada. Kui keegi tahab, lasku käia!

Leidlik tundub mulle saunapeo kirjeldus. “Oli räägitud sellest, mida ei ole, ja pärast tehtud seda, millest ei räägita.” Lausa sõnamänguline sõnastus!

Kahe mehe ausameelne kõnelus

Ühesõnaga, “Põrgupõhja viimane Jürka” pole laiatarberaamat. Autorile soovitan – kui ta siiski tahab laia lugejate hulka – valida mõned muud teemad või hakata kirjutama luuletusi. Mida ta ju teebki, meenutagem kas või mullu ilmunud “Printsessi voodikohendaja päevaraamatut”.

Ka romaanis “Põrgupõhja viimane Jürka” lõpetab ta mõned peatükid luuletustega, mis iseenesest pole üldsegi pahad.

Suure osa selle raamatu huvitavusest tekitavad dialoogid. Need on nauditavad ja õnneks mitte nii pikad nagu Tamm-
saarel.

Kõige pikema – ja samavõrra nauditava – kahekõne kondikavaks on kahe mehe taevasse ronimise lugu. Nad on hakkamist täis. Hetkekski ei usu nad, et nende redel taevani ei ulatu. Sest nende redel ulatubki taevani.

Nad on tõsised mehed, tuletades meeleolult suuresti meelde Tammsaare Jürkat. Kui ainult lugu ise poleks nii kurb!

Nii nagu dialoogid, pakatab raamat ka sümbolismist. “Kui ühes paigas rahvas kirikutest välja voolas ja tornid väsimusest viltu vajusid...” Aga nad ei vaju ju! Või kui, siis väga
vähesed!

Üldse on “Põrgupõhja viimane Jürka” kummaline ja pisut mõistetamatu raamat. Tõestus sellele, et meie hulgas käib ringi äraarvamatuid ja salapäraseid Tammsaaresid, kes jätkavad jürkaliku visadusega tõdede otsimist.

Iseasi, kui paljud meist viitsivad tänapäeval seda tõeotsimist kaasa teha. Me tahame kergesti kättesaadavat toitu. Miks muidu on kiirsöögikohad nii popid!

Seega soovitus: lugege see omakasupüüdmatu aususe võtmes kirjutatud raamat ikka läbi. Muidu te ei jõua tagakaaneni, millelt leiate hümni mõistusega haaramatule.

Ning lõpuks: raamatu kujundaja on samuti julgust üles näidanud – võtta terve lehekülg, et kujutada üht väikest kärbest!



Sulev Oll.

Põrgupõhja viimane Jürka.

184 lk.

AS Eesti Ajalehed.