Rahva Raamat muinsuskaitse alla!

 (4)
Rahva Raamat muinsuskaitse alla!
Foto: Eesti filmiarhiiv.

Tallinnas Pärnu maanteel Saarineni majas on sada aastat tegutsenud raamatukauplus. Nõukogude ajal võideldi defitsiidi ja varastega, kapitalismis sulgemisohuga.

Tallinnas on maja, kus raamatuid müüdud juba sadakond aastat. Nimelt sai sama palju aega tagasi Suur-Karja ja tollase Jaani tänava, praeguse Pärnu maantee nurgal valmis kuulsa Soome arhitekti Eliel Saarineni projekti järgi Vastastikuse Krediitühisuse maja. Kohe avas seal uksed ka Gustav Pihlakase raamatu- ja kantseleitarvete kauplus.

Kolmekümnendate keskel asustasid maja alumise korruse ruume Rahvaülikooli, Päevalehe ja Keisermanni kauplused, kolm aastat hiljem kauplesid seal kirjavaraga veel Tallinna Eesti Kirjastusühisus ja kirjastus OÜ Kultuurikoondis. Raamat jäi neisse ruumidesse domineerima ka nõukogude ajal, algul raamatukaupluse nr 1 näol kuni aastani 1962, mil kauplus sai ka tänini vastu pidanud nime – Rahva Raamat.

Vanim Rahva Raamatu kunagistest töötajatest ja juhtidest on 83aastane Leida Laast.

Leida Laast tuli Rahva Raamatusse 1964 − algul oli viis aastat pearaamatupidaja, seejärel 15 aastat juhataja.

Äge värk

“Väevõimuga mind viidi sinna. Raamatukaubanduse juhataja Georg Sundja oli asja taga. Vana raamatupidaja oli seal sohki teinud, keerutanud ja varastanud. Pistnud komandeeringurahadest üle jäänud summa oma tasku. Enne Rahva Raamatut töötasin Narva maanteel kaupluses Areng. Sohitegija viidi siis sinna, et on vähem tööd ja vähem võimalusi võtta. Eks ta võttis napsu ka. Kui ära läks, oli alumine lauasahtel tühje viinapudeleid täis. Viina kätte see vaene naine lõpuks surigi.”

Rahva Raamatu juhataja kohale Leida algul saada ei tahtnud, ajas, nagu öeldakse, sõrad vastu. Lõpuks käis Sundja nii kõvasti peale, et pidi nõustuma. “No ja eks palk oli ka suurem. Ning oma pere oli mul tol ajal juba – abikaasa ja kaks poega.”

Raamatukaubandus oli tol ajal äge värk, tiraažid olid tohutud, aga ikka taheti rohkem saada. Rahva Raamatu juhatajana sattus Leida nende tormide keskele. “Küll sõimati mind, et ma ei oskavat tellida. Aga ma ju teadsin, kui suured on tiraažid ja palju ma saan tellida. Püüdsin siis ikka mõnisada eksemplari rohkem saada...”

Rahva Raamatul oli lisaks peakauplusele mitu filiaali, mis mõistagi on nüüd kõik kinni pandud. “Üks kauplus oli meil Loksal, Tallinnas Mustamäel ja mujal. Ei mäletagi kõiki enam. Inimesi töötas saja ringis. Oli suur firma. Minu kontor oli ikka Pärnu maantee 10. Tööd oli palju ja vastutus suur,” pole Leida Laast oma juhtivast kohast aastaid hiljemgi vaimustuses.

Neil aastail oli hea raamat suur defitsiit. Üks kauplus vahetas oma defitsiiti teise kaupluse oma vastu. “Egas meilgi teisiti saanud,” naerab Leida Laast. “Ma tahtsin endale uut mantlit saada. Kusagil mingit sobivat riiet saada polnud. Aga Rahva Raamatu lähedal oli riidekauplus, mille juhataja käis minu käest raamatuid saamas. Eks siis küsisin vastu mantliriiet. Tema käskis mul teatud leti juurde tulla, kus müüjat polnud. Ütles, et on seal ja annab mulle riide üle. Ajas natuke pabinasse ka. Ostjad olid ju väga terased inimesed ses suhtes.”

“Ja oh issand küll, kui meie kaupluses mingi ettetellimine või väärt raamat oli, kuidas siis mu peale karjuti, et ma ei oskavat tellida! Järjekord ulatus Rahva Raamatust Karja tänavasse. Kõige pikem ulatus koguni ümber kvartali! Ühel õhtul panime uksed kinni ja hakkasime koju minema – vaatame, ukse taga istuvad taburettidel kaks inimest. Olid juba eelmine päev järjekorra sisse võtnud.”

Hiljem avati Rahva Raamatu kõrval uus kauplus “Vennasraamat, teiste liiduvabariikide raamat”. Selle keldrisse rajas Leida Laast oma sõnul naljaka asja. “Kapi taga oli salajane varjupaik või peidukoht. Ust polnud, keegi ei teadnud vaadata. Sinna siis panime raamatuid kõrvale.”

Defitsiit tappis

Kas mittedefitsiidi ehk Lenini, Brežnevi jt taoliste teoste müügi suhtes kauplusele mingit survet ei olnud? Et miks nii kehvalt läheb jne. “Mingit aruannet nende mineku kohta meilt ei nõutud. Nende tiraažid olid ju väikesed ka. Ning nõnda naiivset, kes uskus, et neid massiliselt lugema hakatakse, polnud enam ilmselt ka kõige veendunumate usklike seas.”

Loe veel

Järjekordade jaoks tellis kauplus pea alati kohale miilitsa. “See laskis rahva ühest uksest sisse ja teisest välja. Miilits hoidis inimesi miskitki moodi vaos. Ja hoidis silma peal, et näiteks keegi tagaruumidesse ei läheks. Eks olime neil päevil kõik justkui barrikaadidel. Aga näed, nüüd enam niisugust asja pole. Võta nii palju kui tahad. Kui vaid raha piisab.”

Side kunagiste kaastöötajatega on Leida Laastil säilinud tänase päevani. “Näe, kantseleikaupade osakonna juhataja tuleb mulle homme külla.” Aadressil Pärnu mnt 10 pole Leida Laast enam mitu aastat käinud.

Töökaaslastega sai Laast väga hästi läbi. “Ei olnud tülisid, ei olnud intriige, kaadrivoolavus oli väike − kes tööle tuli, jäi sinna pikaks ajaks. Ainsaks tõrvatilgaks selles meepurgis oli tüdruk, kelles kaaslased varsti varga avastasid. Töötas lasteosakonnas ning nõudis, et inimesed ostu eest otse talle maksaksid, mitte kassasse. Lõpuks õnnestus temast siiski lahti saada.”

Pensioniikka jõudes pani Leida kohe lahkumisavalduse lauale, ei talunud enam, et ostjad tema peale karjuda võisid.

Varsti pärast Leidat ehk 1990. aastal asus kauplust juhtima Sirje-Mai Pihlak. Tohutu hulk Eesti raamatupoode (üle 90, Tallinnas 28) sõna otseses mõttes jagati laiali ning suisa haihtusid maa pealt. Kadus mõiste “defitsiit” ning kogu sellega seotud salakaubandus. Eestlaste ausära maailma ühe lugevaima rahvana hakkas tasapisi tuhmuma. Rahva Raamatust müüdi algul ära 49% aktsiatest. Kauplus oli kordamööda mitme firma käes.

Kümmekond aastat tagasi tekkis kauplusel oht oma ajalooliselt paigalt sootuks kaduda. Müümistuhinas hakkas tollane Saarineni maja omanikfirma ka Rahva Raamatut pigistama. Üür tõusis järsult, ühel hetkel oldi juba kindlad, et loobutakse – Rahva Raamat kolib mujale.

2003. aasta oktoobris leidis aset ka üsna pretsedenditu sündmus: sadakond inimest seisid protesti märgiks tänaval, kaupluse püsimajäämist toetavad plakatid käes. Kaupluse kaitseks anti tuhandeid allkirju, käe panid alla sajad tuntud kultuuriinimesed.

Tulemuseks kauplus jäi, kuid kaotas tunduva osa oma senistest ruumidest.

“Sel hetkel oli majas kolm poodi – poliitilise kirjanduse oma, Rahva Raamat ning Vennasraamat. Siis hakkasimegi neid pindasid jupikaupa ära andma. Kuni lõpuks jäi senistest pindadest alles vaid pool. Vahepeal olime koguni paguluses Karja tänavas Gunnar Aarma majas. Selle ajaga jõudsime vanas kohas remondi ära teha ning sinna tagasi kolida.”

2004. aastal ostis Rahva Raamatu Ekspress Grupp, kes selle kuus aastat hiljem Rahva Raamatu tollasele juhtkonnale müüs. 2007. aastal Rahva Raamatust lahkunud Sirje-Mai Pihlaku arvates pole Pärnu maantee kauplusel ka tulevikus lihtne – noored käivat rohkem firma Viru Keskuses asuvas kaupluses. Poe juures pole parkimiskohti. Pärnu maantee poodi eelistavad vanema põlvkonna ostjad. Neid aga jääb ju aina vähemaks...

Äkki tuleks Pärnu maantee kuulus kauplus järgmiseks sajaks aastaks turu eest kaitse alla võtta? Nagu on võetud sadu muidki kultuurimälestisi. Peale praktilise külje too Eesti väärikaim raamatupood kultuurimälestis ongi. Traditsioonide hoidmine või unarusse jätmine räägivad ju kultuuri tasemest üldse.
PILDID:

1. Selline nägi Gustav Pihlakase raamatukauplus välja aastatel 1944–45.

2. On aasta 1915. Gustav Pihlakase kirjastuse kauplus arhitekt Eliel Saarineni
projekti järgi valminud majas Tallinnas Jaani tänaval (Pärnu maanteel).

3. Maja alumise korruse   ruume Suur-Karja ja Pärnu maantee nurgal asustasid 1930. aastate keskel    kirjastuste kauplused.



Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare