Mälestuste elavdamiseks keedeti vanimaid toite, eriti tanguputru, mida pakuti ohvrianni ehk kahjana kõigile lahkunud hingedele. Neid kutsuti lauda nimepidi, alates lähimatest, hiljuti lahkunutest kuni kaugete esivanemateni, kelle nimedki enam meeles pole.

Kõik olid kutsutud. Kui ilm oli pimedaks läinud, saadeti lahkunute hinged ukseni või õueväravani, sooviti neile head teed ja paluti toetust siinilmas elavate tegemistele.

Aeg plaane teha

Etnoloog Mikk Sarv on kirjutanud, et hingedeaeg oli plaanipidamise aeg. Muistsete lugude meeldetuletamine ja lahkunute hingedelt toetuse palumine aitas läbi mõelda plaanid järgmiseks aastaks.

Plaanipidamisel tuleb olla hästi tasa, et kuulda ja taibata praeguses hetkes peidus olevat tulevast aega. Ja vastupidi – kui oleme tasa, pääseb tulevikuplaan meie kaudu sündima.

Hingedeaja pidamine on vaikuse kogumine endasse. Mida võimsam on vaikus, seda suuremad plaanid võivad teoks saada.

Vaikust saab koguda hämaras lugusid vestes, pilli mängides, metsas, rannas ja pühades paikades käies, regilaule ja muid väelaule meenutades, palvetades.

Südamesse kõnelemine

Hea vaikuseväe annab südamesse kõnelemine puude, kivide, kändude, veekogude, lindude ja loomadega. Neid selge hääle ja lugupidamisega kõnetades tuleb vastuse taipamiseks jääda väga vaikseks. Vastus saabub enamasti ootamatu uitmõtte või seda sünnitava hääle, valgusemuutuse, tuulepuhangu näol.

Samamoodi saab palves kõnelda lahkunutega, maaga, ilmaga, kõiksuse loojaga ning saada osa nende otsatust vaikusest ja tasadusest.

Lahkunutele ja nende mälestuse hoidmisele ning hingedeaja mõtlikumale poolele on pühendatud ka Targu Talita käesolev number.