Keskusest saavad teised inimesed neid asju väikese tasu eest osta. Asjade loovutajatele ei maksta, toodule määratakse siiski hind, et oleks, millest katta keskuse ülalpidamiskulud.

Ent piirkonniti on erinevusi. Asju on jagatud ka tasuta või müüdud ühe krooni eest.

Mullu detsembris avatud Rakvere taaskasutuskeskuses Vahejaam tehakse ka komisjonimüüki, mille teised on enamasti kõrvale jätnud.

Noored pered rõõmustavad

“Kõige rohkem tuuakse nõusid ja muidugi riideid, mille vastuvõtuga me praegu peame isegi vahet,” ütleb mullu oktoobris avatud Rapla taaskasutuskeskuse üks pidajaid Merilin Toome.

Rapla keskuse kaubasortiment on hästi lai. On nõusid, lauakatteid, lampe, raamatuid, uiske, santehnika juppe, beebitoole, mööblit jne.

Parasjagu poodi tulnud ostja küsis näiteks esikupeeglit ja uuris tolmuimejat. Palju küsitakse riidekappe ja üks ostjate eriline lemmik olevat Riga pesumasin.

“Kui uksed lahti tegime, hakati päris hoogsalt asju tooma, ent kui paks lumi maha sadas, siis see takerdus,” räägib Aldur Toome. “Aga kevadiste suurpuhastuste ajad on veel ees.”

Praegu on Raplas asjade ostjaid mitu korda rohkem kui nende loovutajaid. Eriti rõõmustavat noored lastega pered, kes on saanud keskusest osta odavalt vajalikke tarbeasju, väikelapse riideid ja mänguasju.

Samas on ekstrahuvilisi. Keskuse pidajad räägivad noorest taluperenaisest, kes alati Rap-lasse juhtudes neilt suurema hulga raamatuid ostab.

Vastuvõtusortimendis on kirjas kõikvõimalik koduse majapidamise kraam. Merilin Toome sõnul ei ole seni ainult tööriistu veel toodud.

Vajadus ja nostalgia

Rapla keskuse ja pool aastat varem avatud Viljandi taaskasutuskeskuse sünni ajendid on sarnased.

Mõlemal pool pani keskust rajama see, et rajajatel endil oli vaja leida uut rakendust. Rapla Toomede abielupaar pidas varem kohvikut, mis tuli lõpetada. Viljandi keskuse rajasid kaks sõpra, kes mõlemad olid tööta jäänud.

Eeskuju ja esimene nõuandja oli mõlemal juhul just Tartu taaskasutuskeskus.

“Paar aastat tagasi ei oleks saanud väikelinna sellist kohta rajada, kuna kõik võimalikud kesklinna pinnad olid muude äride all,” ütleb MTÜ Viljandi taaskasutuskeskuse juhatuse liige Tõnu Kivisild. Samas on niisuguse ettevõtmise asupaik väga tähtis, see peab olema inimestel hästi käe-jala juures.

Kivisild lisab, et mõne aasta eest, kui elu oli muretum, oli ka inimeste suunitlus osta uusi asju. Nüüdse ostjaskonna jagab ta kaheks: on need, kes kasutavad võimalust rahanappuse päevil vajalikke asju soodsalt saada, ja teised, kelle ostuajendiks on hoopis nostalgia.

Ta on näinud, kuidas mõni eakam inimene leiab vinüül-plaatide seast plaadi, mida omal ajal on tohutult tahtnud.

Puudu olnud raamatutega täiendatakse oma raamatusarju või leitakse üksikuid sama serviisi nõusid kodustesse serviisidesse, mille hulgast mõni tass või taldrik on purunenud.

“Vanad roostes Husqvarna käärid või lubjavildid võivad mõnele inimesele tähendada suurt väärtust ja näiteks omaaegsed Norma plekkmärgid kaovad letilt kohe, kui neid toodud on, sest kollektsionäärid hoiavad neil pidevalt silma peal,” räägib Tõnu Kivisild.

Viljandi taaskasutuskeskuse tavaks on kujunenud, et üldiselt on kõigel hind, aga iga kaubagrupi juures on veel kast tasuta asjadega, mis on vähem kvaliteetsed või mida on lihtsalt toodud väga palju.

Riideid, mille vastuvõttu hoitakse tagasi, on jagatud tasuta suuremas koguses.

“Aga enamasti peame minimaalse hinna ikkagi määrama, et ots otsaga kokku tulla, sest meil ei ole nagu arenenumates riikides, kus riik või omavalitsus keskuse pidamise kulud katab,” ütleb Kivisild.

Mõistlikud kombed

Keskkonda säästev asjade taaskasutus on Eestis laiemalt levima läinud just 2000. aastatel. 2004 avati Tallinnas Paide tänava heategevuslik taaskasutuskeskus, mis kujunes suunanäitajaks just sellega, et tegelema hakati ainult kohapeal annetatud asjadega.

Teisalt on valdkonda arendanud rahvusvaheliste organisatsioonide Eesti esindused, nagu näiteks Humana Eesti.

Suuremates linnades on ettevõtmised laienenud kirbuturgudeks, heategevuslikeks asjade kogumisteks ja kasutatud esemetest tehakse ka uusi omanäolisi asju.

Mõneti on see levinud ka väiksemates kohtades. Näiteks koovad Karksi kultuuriseltsi naised juba mitu aastat vanu rõivaid kaltsuvaipadesse.

Kivisild teab rääkida, et siitkandi taaskasutuse juured on sõjajärgses Skandinaavias, kus rootslased otsisid oma kodudest välja asjad, millega aitasid sõjas kannatada saanud soomlasi.

“Igatahes on taaskasutuse ajendiks olnud rasked ajad. Mulle tundub, et ka meie majanduslikult raske aeg on pannud inimesi natuke teisiti mõtlema,” ütleb Kivisild.