Rahvasuu: Kes ütleb puhtalt “Jüriöö ülestõus”, sellele võib kodakondsuse anda!
Õ mõtles välja keelemees Otto Wilhelm Masing (1763-1832).
11. märtsil 1789 (ukj 22. III) tegi Masing Lüganusel kirikuraamatusse sissekande "Tõnno Toma Jak" - see on esimene õ-täht eesti keeles. Praeguses kirjaviisi järgi Tõnu Tooma Jaak oli Tooma Jüri Jaani ja Mari poja Hansu ristiisa. Hans sündis 7. III (18. III) Lüganusel.
Aastatel 1788-1795 oli Masing Lüganuse koguduse pastor. Masing avastas kirdemurdes omapärase hääliku ning tähistas selle kirjas õ-tähega. Kirdemurdes on õ levinum kui mujal Eestis.
Trükis kasutati õ-d esmakordselt 1818. a. Peagi läks see üldisse kasutusse. Masing kasutas õ-d usinalt oma rahvavalgustuslikes tekstides. Esialgu oli õ kapsaraud tal küll teisipidi – n-ö kapsaste poolt vaadatuna.
11. III 2007 pühitseti Lüganuse kirikus Õ loojale mälestustahvel.
1963 ilmus August Sanga luulekogus "Võileib suudlusega" 14salmiline ballaad "Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe".
/.../
On sõna "töö", kuid on ka sõna "rõõm",
on sõna "sööt", kuid on ka sõna "põllud",
"öö" kõrval "päevatõus" ja "lõuna lõõm"
ja "õhtu", "lõõriv lõo" ja " õitsvad hõllud".
Ta sosistas: õ n n, t õ d e, õ i g u s, õ h k...
Jah, rahva suus on nendel teine kaja...
Kas erinev on hääletoon või rõhk?
Ja kõiki neid on inimesel vaja...
Mees istus toas, pea raskeid mõtteid täis,
kui pärleid vaagis kummalisi sõnu...
Pilk langes õue: nurmel kündja käis -
võib olla Mats, võib olla ka et Tõnu.
Mees pasteldes, kes väljas põldu kündis,
uut vagu alustas ja hõikas: "Nõõ!"...
Mees kambris haaras sulepea ja sündis
uus pookstav tema käe all - sündis "õ".
Nimetus "täppidega tähed" ei ole päris akuraatne - õ peal ei ole ju täpid. Õ kapsaraua nimetus on tilde, ä, ö ja ü täpid on treema. Mõlemad on diakriitilised märgid ehk diakriitikud. Eesti tähestikus on kasutusel veel üks diakriitik - haak ehk linnuke š ja ž peal.
Võõrsõnades ja nimedes tuleb kasutada ka muid: nt ülakriips (läti pikkuskriipsuga Ā, ē, ī, ū), akuut (ungari Á, é, í, ó, ú), kaksikakuut (ungari Ő, ű), graavis (prantsuse À, è, ù), tsirkumfleks ehk katus (prantsuse Â, ê, î, ô, û), sedii (läti Ģ, ķ, ļ, ņ), pöördsedii (leedu Ą, ę, į, ų), ülasõõr (rootsi Å). Kui paljude keelte tähestikus ei ole diakriitikuga tähed ära teeninud omaette lahtrit, vaid on kõigest oma alustähe allüürilised, siis eesti š, ž, õ, ä, ö ja ü on korralikud toaomanikud.
Läti eelmise presidendi Vaira Vīķe-Freiberga nime Eesti meedias sageli ilma ülakriipsu ja sediita näha oli niisama imelik kui mõnes välismaa väljaandes kohata kirjapilti Arnold Ruutel.
Rahvasuu: "Sellele muulasele, kes ütleb puhtalt välja "Jüriöö ülestõus", võib kohe kodakondsuse anda."
Eelmise "Tuna&täna" pähkli vastus.
Pähkel oli: kuidas on omavahel seotud T-täht, Liisu ja must värv?
Henry Ford on öelnud: "Ostja võib oma soovi järgi tellida ükskõik mis värvi auto, peaasi et see oleks must." 1914-1925 toodeti tõepoolest ainult musti rahvaautosid Ford T ehk Plekk-Liisu, sest must värv kuivas kõige kiiremini.
