Raimond Valgre: Miks nad mind küll legendiks hüüavad?

“Tema elu pandi vägivaldselt põlema, alles siis hakkas ta ise hagu juurde lisama,” tõdeb Jaak Ojakäär oma värskes raamatus “Raimond Valgre legend”. Mida aga legend oma elust ise räägiks?

Et legendiks saada, peab noorelt surema, on keegi rokkstaaride kohta öelnud. Ju pidas ütleja elupõletajaid silmas. Sinu elu pandi vägivaldselt põlema.

Jah, alles siis hakkasin ise hagu juurde lisama.

Aga legendiks sa said.

Küll ei mäleta.

Paljud mehed pääsesid nii sõjast kui ka Vene ajast. Miks sina minema ei saanud?

Takkajärele on kerge tark olla. Oleks ma koos teistega Grand Marinasse jäänud, mine tea... Aga süda tõmbas Piritale. Seal läks õhtul kakluseks, Vene patrull kutsuti kohale. Teised pääsesid läbi akna minema, mul oli oma kallis akordion kaelas, jäin aknaraamide vahele kinni. Saadi kätte. Algul kartsin, et saadetakse kohe sõtta, aga asi oli veel hullem. Selleks ajaks oli Eesti territoriaalkorpuse kahekümnest tuhandest mehest suurem osa Porhovi–Staraja Russa all sakslaste poole üle läinud. Seda Stalin ei unustanud. Pandi meid tööpatti, sisuliselt vangilaagrisse. Sõda ma tegelikult ei näinudki. Kuulsin ainult korra, olime mõne päeva kauglaske- kahurite tuleulatuses.