Teksti õppides püüa vaadata sõnade taha, õpetab teater. Sõnadega saab haiget, aga ka head teha.

Nii püüangi sõnadega ettevaatlik olla. Väljaöeldu suure jõu pärast olen viimastel aastatel olnud napp intervjuude andja – tajun nendega kaasnevat vastutust. Noore näitlejana armastasin küll sõnu teha.

Sõna on ju sajandeid ikka olnud vaid sõna?

Päris alguses mitte... Aga mida aeg edasi, seda kiiremini muutub sõna odavamaks, kaob vastutustunne selle ees. Sõna on otsekui troonilt tõugatud.

Me ei julge kasutada tähtsaid sõnu, kuigi tahaks. Me väldime sõnu, mida me palju rohkem öelda võiksime, sest neid lausudes ei tundu me siirad, kardame naeruväärseks jääda.

Ka suure väärtusega sõnad, nagu armastus, jumal, jumala arm, on peenrahaks saanud, neid kasutatakse isegi irvitades.

Ma loodan, et see kõik on siiski ajutine, et me saame sõnale tema väärtuse tagasi anda. Sõna jääb hoolimata kõigest ikka Sõnaks, isegi siis, kui me seda vahel kogemata pilkame.