Rannu-Jõesuu sild jätab mälestustega hüvasti

Tagantjärele vaadates paistavad juhtumised Rannu-Jõesuu silla juures pigem koomilised kui traagilised, sest lagunemistele ja lõhkumistele järgnesid ikka uued ülesehitamised.

Tartust Viljandisse sõites on vahepeal voolav Emajõgi alati üks paras paine olnud. Nii hobusele, inimesele kui ka autole, sõjamasinatest rääkimata. Takistused siinsel jõeületusel, peamiselt kevadiste suurvete ajal, sundisid inimesi tegema tülikaid ümbersõite Põltsamaa või altpoolt Võrtsjärve Pikasilla kaudu.

Praegu seisavad Rannu-Jõesuus kaks silda – uus punane autodele ja vana hall jalakäijatele. Nädala eest puhastasid tuukrid halli silla aluse jõepõhja, tuues sealt välja 1930ndatel lühikest aega kasutusel olnud terassilla konstruktsioonid.

Varaseimad kirjalikud teated Emajõe lähtmes asuvast jõeületuskohast pärinevad 1804. aastast, mil Võisiku mõisnik Georg Karl Heinrich von Bock, keisri hulluna tuntud dissidendi Timotheus Eberhard von Bocki isa, laskis Emajõe suudmes oleva parvekoha juurde kõrtsi ehitada.