Kui pastor võiks sae selga võtta...

Külmal ajal seisab suur, tuhandele inimesele mõeldud hoone tühjana. Jumalateenistusi peetakse hoopis väiksemates, ent soojemates ruumides siinsamas lähedal. Isegi jõulujumalateenistused ei toimu enam kirikus.

“Alles poolest maist algavad teenistused siin,” teatab Salveste. “Simuna inimesed suhtuvad kirikusse väga positiivselt,” võtab ta oma aastased muljed siit kokku. “Sellistes kohtades on inimesed suhtlemisaltimad ning vajalik sidusus on siin olemas.”

Enn Salveste on peale Simuna ka Tamsalu, Väike-Maarja ja Peterburi Jaani kiriku õpetaja. Sellise laia haarde põhjustab olukord, kus õpetajaid pole enam kusagilt võtta. “Ei saa öelda, et see amet oleks kerge. Ja noorele inimesele pole ta ka tulutoov. Mina saan oma palga koguduseliikmete annetustest, kasutatud riiete müügipunktidelt...”

Simuna on teiste kogudustega võrreldes erilises olukorras selle poolest, et tal on metsa. “Pea 70 hektarit, mida vastavalt raieplaanile on saanud ka raiuda. Majandamiseks on meil leping ühe metsafirmaga. Otse nõnda pole, et pastor võtab sae selga ja kõnnib metsa. Kuigi seegi oleks võimalik!” ütleb Salveste.

Vaatame kaht mõistatuslikku ava otse kiriku ukse juures. “Kui vaenlane tahtis sisse murda, sai sealtkaudu kaela kuuma vett ja tõrva,” selgitab pastor. Meie pääseme läbi terve ja kuiva nahaga.

Kui kartma hakkad, ei saagi elada

Simuna põhikoolis saame tuttavaks kohaliku koolispordi hinge Hillar Kasuga, kes ise 1967. aastal selle kooli lõpetas. Uhkusega demonstreerib ta väikese maapaiga ning kooli kohta lausa uskumatuid sportimisvõimalusi.

Spordisaal normaalmõõtmetega korvpalliväljakuga ajab teistsugustel aegadel koolipinki nühkinud mehel üllatusest lausa suu ammuli. Seinal torkab silma elektrooniline tabloo – niisugune, et kui ei näeks, siis ei usuks. Veel mitte teab kui ammu tuli sellist tablood kogu Eestist tikutulega otsida.

Põhiala on koolis mõistagi korvpall. “Maakonna meistrivõistlustel mängib meilt neli võistkonda,” teatab Hillar Kasu uhkustundega. Eelmisel aastal tuldi maakonna meistriks. Siitkandi poisse on mänginud peaaegu kõigis Eesti liigades. Maakonna tasemel on suudetud välja panna ka võrkpallivõistkond.

Mingit trenni teevad peaaegu pooled kooli õpilastest. Kahjuks jääb lapsi kogu aeg vähemaks. Kui aastatel 2001–2002 õppis Simuna koolis 153 last, siis praegu vaid 69. Pool on kaduma läinud.

Sulgemishirm on muutunud nende seinte vahel püsivaks nähtuseks. Aga hirm teeb Hillar Kasu arvates asja ainult halvemaks. “Kui kartma hakkad, siis ei saagi elada,” on ta veendunud.

Kes teeb, see jõuab!

Üheksanda klassi kõva sporditüdruk, omavanuste seas Eesti korvpallikoondisse pürgiv Ellen Anett Põldmaa peab peatset kodust lahkumist paratamatuseks. “Ega midagi üle jää. Üks variante on Tallinna minek. On teisigi võimalusi, millest ma praegu rääkida ei tahaks.”

Igatahes loodab tüdruk sporti edasi teha ka kõrgemal tasemel. Aga tal on muidki huvisid, nagu laulmine.

“Reedel pärast kooli läksin Simuna tütarlastekooriga Rakverre laulma, laupäeval samamoodi, pühapäeva hommikul olin Tartus korvpalli mängimas,” kirjeldab piiga viimast nädalavahetust.

Kaheksanda klassi ainult viitega lõpetanud Ellen Anett on Tallinnas Audentese kooliga juba jõudnud tutvumas käia. “Seal on mul sõpru ees.”

Mida aga tulevikus ülikoolis võiks õppima hakata, praegu ta veel ette ei kujuta. Eks näe, kuidas spordiga läheb...

Oma plaane mõlgutab ka klassiõde Grete Tamm, kes on kange kirjandus- ja muusikahuviline. Simuna muusikakoolis mängib ta viiulit, mitu aastat on edukalt kaasa löönud Sten Roosi muinasjutuvõistlusel. Tema luuletusi on trükitud ajakirjas Hea Laps, kus on pea ilmumas terve Grete luuletuste lehekülg.

Tõenäoliselt viib tüdruku tee järgmisel sügisel Tartusse Tamme gümnaasiumi. Lihtne see muidugi pole, sest Simunast enam buss Tartu ega Tallinna poole ei käi. Suurtesse linnadesse pääsuks tuleb sõita tosina kilomeetri kaugusele Rakkesse või Väike-Maarjasse.

Grete unistab, et saab kord oma pere luua armsaks saanud kodupaigas. “Meid on siin elanud juba kolm põlvkonda.”

Kodulugu Simuna moodi

38 aastat Simunas eesti keelt ja kodulugu õpetanud Krista Ustav on sünnilt mulk. “Tahtsin tulla väikesesse kooli tööle,” ütleb 2006. aastal aasta õpetajaks valitud Ustav. “Minu tuleku ajal õppis siin veel üle paarisaja lapse. Kool on jäänud perifeeriasse ning seda tähtsust tal enam pole, mis oli väikeses vallas.”

Ta lisab, et kooli raamatukogu pole ammu, sest raha, mille eest raamatuid osta, on päris kokku kuivanud. Aga siitkandist on võrsunud õpetaja Ustavi ajal emakeeleõpetajaid, ajakirjanikke, ministeeriumi kultuurinõunik... “Töö on meeldinud ja seepärast olen seda ka hullumööda teinud.”

Õpetaja Ustavi kasvandikke kohtab Simuna vahel praegugi. “Kes ikka on siin kindla töökoha leidnud, on ka jäänud.”

Aga tööd ja leiba õnnestub Simunas leida aina vähem. “Me süüdistame lapsi, et nad räägivad ja käituvad inetult, kuid esmajoones tuleb see ju kõik ühiskonnast, alles seejärel võib-olla kodust. Lapsed on muutunud, ent ega mul seepärast nende keskel halb ole. See on ainuke, mis mind siin koolis hoiab.”

Kolm aastat tagasi leidis vald, et õpetaja Ustav võiks lastele hakata kodulugu õpetama. “Me ei pühendunud mitte niivõrd ajaloole, kuivõrd kirjanikele ja sellele, mis tähendab laste jaoks kodu. Mis tingimustel nad tuleksid koju tagasi.”

Kodulootundidesse on õpetaja Ustav kutsunud kunagisi lõpetajaid. “Viimasel ajal lausa ridamisi. Nad räägivad oma tööst ja elust. Minu arvates on see palju parem kodulugu ja koju tagasikutsumise lugu kui õpetaja manitsused olla tubli ning tulla koju tagasi.”

Maapuudust kalmistul pole

Simuna kalmistu avati 1817. aastal. Kalmistumeister Helvi Vahter on selle eest hoolt kandnud kolmteist aastat.

“Minu ülesanne on kalmistu korras hoida. Sellele kõigele lisandub veel matmine, registri pidamine, hauaplatside tunnistuste väljaandmine. Vanadele haudadele kabeli juures on juba kolm-neli korda peale maetud. Kes siin kõige alla on jäänud, pole enam üldse teada.”

Matusemeeleolu valitseb siin põliste puude all kuus-seitsekümmend korda aastas. Mööduva aasta süngeimaks päevaks oli ka kalmistumeistrile kevadel kolme rängas avariis hukkunud Simuna noore inimese muldasängitamine.

Kes tahab end Simunasse matta, saab siit paiga lahedalt kätte. “Maapuudust meil ei ole,” ütleb Helvi Vahter. Et kalmistu on võetud muinsuskaitse alla, nõutakse kõigi hauatähiste säilitamist.

Igal surnuaiapühal istutatakse kalmistule üks elupuu. Nimelise elupuu saavad need suguvõsad, kes on Simunas elanud vähemalt neli põlvkonda.

Elupuudele näikse surnuaial meeldivat. Vanimad neist on oma pea üsna kõrgele upitanud.

Kalmistumeister näitab meile oma valduste väikest loodusimet – kokkukasvanud kuuske ja kaske. Ühiselu on isegi kase koore muutnud kuuse oma taoliseks. Kumbki puu pole teisele grammigi alla andnud, ei jämeduselt, ei kõrguselt. Ehk teisisõnu – võitlus näikse olevat lõppenud viigiga.

Põllumajandusega tegeldakse vanast rasvast

Hämaruses undab vihaselt saekaater ja askeldavad öösse kippuvale lühikesele päevateele vaatamata toimekad inimkogud.

“Äri läheb, nii et viljad on maas. Rapsi saime üles septembrikuus,” jõuame vendade Gustav ja Kulle Põldmaaga rääkides asja juurde. “Põldu on 1500 hektarit, kuuekümnel oli maas kartul,” selgitavad mehed. “Teeme siin praegu kartulikaste, õieti laseme teisel firmal teha.”

Kas põllumajandusega tegelemine siinkandis end ka ära tasub?

“Ei tasu,” kõlab selge vastus. “Tegeleme vanast rasvast, inertsi mõjul. See, mille toodangu eest saad, kulutusi ei kata. Hinnad pole õiglased. Meie tootjad pole samaväärsed Euroopa omadega.”

Ametlikult on K&G Saarelt talus ametis seitse inimest, mis kõneleb selget keelt tänapäeva põllumajanduse kõrgest mehhaniseeritusest. “Hooajal käivad mõned abiks. Seitsme inimesega tuleme poolteise tuhande hektariga toime.”

Selgub, et andekas korvpallitüdruk Ellen Anett on Põldmaa tütar. Ent heal isal on veel ka kolm tublit poega. “Üks käib maaülikoolis ja mängib Rocki teises meeskonnas korvpalli, teine on metsamees, kolmas kavatseb puiduekspordiga Euroopasse minna,” tutvustab isa silmanähtava uhkustundega.

Üks osa vendade Gustavi ja Kulle Põldmaa ettevõttest on Väike-Maarja vallas, teine Laekveres, kolmas koguni Viljandimaal. “Seal elab meil õde, meie kohaliku osakonna juhataja, kõige kõrgem ülemus.”

Aega masu ajal nutta pole ka väravaid, piirdeid ja tõkkesüsteeme valmistaval Madis Maadla firmal Gilder-Pro. “Talveks peame veel kuus meest juurde võtma! Teeme prantslaste jaoks puit-terrasse. Juba neli aastat oleme teinud. Meie meistrid käivad neid seal püsti panemas.”

Praeguse raske aja kohta ütlevad mehed, et nutma just ei aja, aga naerma ka alati mitte. “Fifty-fifty.” Kui mõned aastad tagasi läks Madis Maadla firmal kehvasti, andis ta ohjad poja kätte. Ning nüüd, nagu näha, liigub asi taas.

Kohalikud ettevõtjad nimetavad siinkandi põlde Eesti parimaiks. Kui mõni tükk saadaval, tekib kohe kümme tahtjat. Siinsamas lähedal on ka rukkikuningas Hans Kruusamägi oma 3000hektarise põllupinnaga.

Et meil ikka raskem oleks

Põline Simuna inimene Lia Kivaste on üks kolmest vaprast poepidajast. “Veel on mul poed Triigis ja Kiltsis,” ütleb naine.

Viimasel ajal on tal läinud ikka kehvemini ja kehvemini. “Väikestele tegijatele soodustusi ei tehta. Nad lihtsalt suretatakse suuremate kuludega välja. Seadusedki tehakse nõnda, et meil ikka raskem oleks.”

Hädast püütakse välja rabelda töötundide ja -päevade lühendamisega ning mis seal salata, ka koondamisega. “Alles meil oli firmas kaksteist inimest. Nüüd on järel kaheksa. Ja veel vähemaks jääb,” teab Lia Kivaste. “See kõik on muidugi väga valus, oleme ju aastaid koos töötanud.”

Poode on Lia Kivaste pidanud aga juba 1992. aastast. “Kõik on euronõuetele kohandatud, kulutused tehtud. Kontrollid on kõik nurgatagused läbi nuuskinud.”

Poes on kaubavalik nii suur, et esimesel pilgul ei oska millegi tõesti tarviliku puudumist näha.

“Püüame teisi edestada erineva sortimendiga. Aga konkurendid on vägevad, nn ketid ja puha. Üle-eestiliste poodide ja ladudega.”

Naine ei usu ka söögikohtade või baaride pidamise võimalustesse Simunas. Mehisem suutäis, mis näljasel reisilisel siit õnnestub hankida, on Lia poes valmistatud hamburger.

Enne ärasõitu Simunast imetleme tuledesäras kümblevat Avanduse mõisahoonet ehk paika, mille ümber keerles sajandeid kohalik eluvaim. Tänaseks on jäänud seda võimu uhke hoone arvukatest tubadest esindama vaid osavalla vanema töökabinet.